Kusagil paistab päike

Kui mitu toredat hetke on vaja, et valu ära kaoks? Miks ei suuda ma nautida seda, mis mulle antud on? Need toredad inimesed ei ole minu segaseid olekuid ära teeninud. Nemad on head, nemad pole süüdi. Süüdi on keegi, kes ei suutnud ega tahtnud hoolida. Keegi, kes tegi kõik endast oleneva, et tal hea oleks, mõtlemata sellele, kuidas see mõjutab kellegi teise elu. Jah, ma ei taha sellest enam rääkida. Juba ammu ei taha, aga see piinab mind ja muserdab. Ma tahaks heita sooja kaissu ning uinuda unustusse. Ärgata uute säravate mõtete ja tegudega. Olla uus oma sisemises õnnes ja rahus. Praegu otsin seda rahu. Ma tõesti püüan. Andestage mulle see kurb pilk ja sõnatu sõda iseendaga.
Kuid "Hommikus" tuleb teenitult naeratus suule. Niipalju hinge on selles. Muusika, mis voolab läbi sõrmede klahvidele ning puudutab mind. Soe ja rahulik. Iseloomuga. Selles on õlekõrs päikese poole. Kusagil paistab see päike. Kusagil ehk mullegi.