Virgumine kõledast

Mõtete kurbus... Kulm on seesmiselt kortsus. Tahaks südamest naerda, kuid silmad lähevad märjaks. Tahaks rõõmust kiljata, kuid kurgust kostuvad nuuksed. Tahaks lennelda päikesetuules, kuid hanged matavad mind enda alla.

Ma püüan elada hetkes, sest minevik näib habras. Kuid tulevik ei terenda, pigem udutab. On asju, mis justkui jäävad minu ümber tiirlema. Mingid tunded kisendama, vaikused ängistama, hääled kõrvulukustavalt kriipima.

Püüan mitte unustada igas päevas teha midagi ainult endale. Rõõmustada ennast nõnda, et naeratus hetkekski huulilt poetuks ning ehk kleepuks sinna jäädavalt.

Öösel uinudes meenutan kogu oma päeva ning seda, mis rõõmustas ja kurvastas. Kahjuks viimaseid on ikka veel liialt palju.

Mõistus on mõtlemisest väsinud, kuid välja lülitada ei suuda. Vahel on ka uinumine raske. Vahel ainult sellepärast, et kartuses on ärgata taas ehmatusega, et see kõik polnudki halb uni... Ma olen sellest nii väsinud. Mõttetu raiskamine. Päevad peaks olema täis rõõmu, mitte kurbust. Ehk kunagi... ehk mõne aja pärast... ehk ilma vahepealsete lahinguteta... Jõuetuna langen ning püüan tõusta. Soovin, et see tõusmine oleks kui taasärkamine, virgumine talvest, külmast ja kõledast mudast.