Taeva poole

.....

"Mida Sa Minu vastu tunned?", järgneb pikk mõtteid täis vaikus. Silmist voolavad soojad, suured pisarad. Hing väriseb, kardab ... nagu ei teaks, mida vastata. Need lihtsad, kuid täidlased sõnad ei taha huultelt ära libiseda, vaid kleepuvad kui sulasuhkur keelele lukustates end. Nii raske on väljendada midagi, mis südames on idanenud ja paisunud kui õhupall, kartes iga hetk lõhkeda. Kartes kuluda või sulada tühjuseks.

"ma armastan sind"

vaikus

"Ma Armastan Sind"

...

"jah, ma olen kindel"

Sa oled minu elu jooksul teine inimene, kellele ma seda nüüd nõnda kõrva olen sooja tuulena puhunud. Seda öelda ei olnud kerge... see oli osake minust, mis on nüüd Sinu sees. Palun hoia seda kolme sõna nende kõige pühamas tähenduses nagu mina Sinu omi olen hoidnud. Austan neid liialt, et niisama tühjalt tuulde loopida.

Armastus on nagu lendu tõusmine. Mida kõrgemale, seda valusam on kukkumine. Vahepeal olen kahtlema hakanud oma lennuoskuses. Kartes taas lennata oma illusioonides või unenägudes. Miski on alati läinud korrast ära. Olen olnud pime, kurt või tumm korraga. Nõnda ehitasin enesele taeva vahele katuse, millel pole julenud kõndima minna, kartes veel valusamat kukkumist, et mitte elu lõpuni vigaseks jääda. Kaotamata tahtmist näha, kuulda või tunda. Nõnda olen olnud tiibadeta lind enda ehitatud lahtises puuris... kuni...

Kallis, sa meelitasid mind puurist välja, soojendasid ilusate sõnade ja õitega. Sosistasid südamele jõudu andvalt tundehelmeid. Kutsusid katusele tähti vaatama... kuni kahtlema hakkasid, kas ma ikka Sinuga koos lennata tahan. Andesta, kallis... kuid tähtsad asjad võtavad aega. Mõned rohkem, mõned vähem. Nii Sinu kui Minu omad.

Ma soovin, et see oleks meie armastus, mitte sinu või minu oma. Et me sirguks ja täieneks selles nõnda taeva ja tähtede poole...