...kui vaid kuu

" Ära koo mu käpikuisse päikest

kui vaid kuu või mõni täheke..."

...lugusid on mitmeid

kuid neid, mis südamele haiget teevad

mõistus mõista keeldub

Miks on valus?

Usun kokkusattumistesse ja sisetundesse

on asju, mida tead ette

kuid ei julge uskuda ega lootagi

Vahel takistan kurbi mõtteid vahel rõõmaid

Ja läheb ikka "nagu alati"

Panustan mõistmisess ja usaldusse

ei oska mängida

ehk peaks?!

See nn.headus maksab alati kätte

Lihtne on kellelgi mu unelmad põlema panna

Suure, kõrvetava leegiga

Mille tahm mustab mu kuu ja päikese

Ometi olen arvanud, et olen mõistlik inimene

keegi, kellele ei ole ilus haiget teha

... paraku ...

Kananahk tuleb ihule kui mõtlen...

See on tiivustav tunne, kui leiab peegeldust

Teisalt laastav, mille valu silmist veena välja jookseb

Tänan Teid, kallid, kes Te mu ellu olete sattunud

järelikult on teis midagi olnud, mis minu rõtme seesmiselt liigutavad

KUID

hoolimata sellest, et boonusena olete andnud valu

olete ikka kallid

ja oskamatusest lasen Teil oma liblikaid põlema panna

Kahju, et Teie seda ei mõista...

Eriti lugude päris alguses

Pole vaja alustada, mida edasi viia ei soovi

Olen loodud lugusid edasi viima

mitte pendeldama ja katsetama

See teeb kurvaks ja jõuetuks

Kasvatades külma kooriku, mille välispinnale ja halb inimene,

kes ei oska usaldada, armastada ega naeratadagi

Muutun tuhaks ja lendan "eiteakuhu"