...siilike udus

Mu emotsioonid on nagu siilid

armsad, okkalised ja peidetud

Kui olen saanud haiget

poen oma siilikasukasse peitu

Aegamisi julgen nina taas välja pista

ja usaldada maailma enda ümber

Taas kõndima ja rääkima õppida

inimesi mõistma

Ma vahel kardan inimesi mõista

ja see teeb haiget

Tean väga hästi, mis tunne see on

sulada kellegi pilku ja naeratusse

kuid vastuseks saada vaid sõbraliku käepigistuse

Ma mõistan, et asjad nii on...

Mitte alati ja mitte igavesti

Ma koon enesele armumisevõrke

kuna vajan lähedust soojust

Olen alati valmis armuma...

see on nii lihtne

Kuid ma ei taha armuda!

Tahan armastada

Tahan tunda armastatuna

Andestage mu totter naeratus

see ei kustu seni kuni armumine tuhmub

Tegelikult armastan seda tunnet

Tunnen, et "olen elus"!

Süda tuksub kõvasti

hingekell nagu koolikell

esimesse tundi kutsub

Kas tõesti olid tunnid juba alanud

ning mina jäin taaskord hiljaks

Siilina nohisen, vaikin, kuulatan

Ja vajadusel taas peitu poen

katan end okastega

ning tahaks vajuda igavesse unne

Lootes, et mõni konn mind õndsast unest ärata

Ei taha konna

tahan hingesugulast

et hinged sulaks

nagu küünlavaha

kauni leegiga

andes sooja

valgust

rahu