Ja mitte kunagi

Kas maailm kaob

või täieneb igas hetkes?

Kas hetk on täis igavikku

või igavik koosneb hetkedest?

Ma tean asju, mis minu sees

kuid tean ka neid, mida pole lahti mõtestanud.

Kas teadmine tekib mõtte selgusest

või võimest neid mõtteid mõelda?

Ma olen kuis olen

kuid vahel ei tahakski olla.

Ei, mitte surra

vaid lihtsalt mitte olla.

Selle mõtte lihtsuses on võlu.

Ei, pole ületamatuid takistusi

vaid tahe mitte tahta

Tahte tahtmatus

Vaikuse vaikus

Rahu rahutus

ja rahutu rahu

Hääbuvaid mõtteid ei peata keegi

Nad sünnivad ja surevad üheaegselt

Selles igavuse hetkes

täis igavikku

hoomamatut kõiksust

Mind minuga ja minuta

Olen, kes olen,

kuni olen selles maisuses

maitstes aega iga keha rakuga

unustades eelmised igavikud

Igavuse ja enese

selle aja

need kombed

Ei, ma pole hull

Olen ammu hullunud

Hullutanud ja hullanud

Oma emotsioonide laineis

Leidnud ja kaotanud end

Andestanud ja andestust palunud

Segased ajad ja selged

Ühe pintslitõmbega maalitud

Mu näole ja silmadesse

Naeratuse meenutusse

Mälestustesse

Kirjaridadesse

Hingesoppidesse

Käejoontesse

Jalataldadesse

Lõhnadesse

Maitsmisse

Ehk ongi algus ja lõpp ühes hetkes

Just praegu ja mitte kunagi