Tugevam jääb ellu

Vahel näib nagu mõistus ei ole selleks, et seda kasutada, vaid selleks, et keegi saaks oma lollused kinni mätsida. Siis, kui on ehk aeg süüdlast otsida, tegeldakse välja vabandamisega, mitte oma eksimuste tunnistamise ja vabandamisega.

Miski siin maailmas ei klapi. Keegi oleks nagu jõevee valepidi jooksma pannud, lihtsalt sellepärast, et kellelgi oleks mugavam oma õnged kodu juures välja võtta... mida iganes "i lost my point"........

Vahel on tunne, et "karju APPI" kuigi ka siis ju mitte midagi ei muutuks. Sama on siis, kui tekib tunne, et lööks ukse kinni ja kõnniks lihtsalt minema. Aga ka see ei ole reaalselt mingi lahendus. Mina vastutan oma tegude eest, kuid kellegi tegemata jätmisi ei taha üldse enda kanda võtta. See näib mulle ülekohtune. Paraku ka siin jääb tugevam ellu ning otsustavaks saab raha ning nö. "oma ala spetsialistid".

Iga inimene tegelegu oma asjadega, kuid lõpuks asjade mittelaabumisel otsitakse süüdlast kõigi hulgast, ka nende, kes ei pidanud sellega tegelema. Keerulisus tehakse keerutamisest ja ebakonkreetsusest... Kellelgi on otsustamise õigus? Kellel? Millal?

Sisemine ebakõla võimendub kui tööde jagaja ei suuda ise ära otsustada, kuidas ühed või teised asjad käima peaksid, kuna enesele otsustamiseks ruumi ei jäeta. Siit tulenevalt dilemma, kas mõistuse hääl või müstilised sõnadevahetused, mille tulemusena ei pruugi selguda, kuidas edasi toimitakse.

Hea on öelda, et kui mina firmat/organisatsiooni juhiksin, siis teeksin teisiti, kuid võibolla ka minul jooksevad tegevused kokku ning efektiivselt töödejaotusest saavad mulgikapsad ja friikartulid mädarõikaga... Ei või iial teada, millal need süsteemid üles ütlevad. Ja siis ei olegi muud, kui uks sulgeda ja kõndida päikeseloojangu suunas, kus iganes see neljas ilmakaares paikneb... Tugevam jääb ellu, kahjuks seda siis mõistusega või ilma..

Usinatele töömesilastele jõudu, poliitiliselt korrektset sõnavara ning kannatlikkust...