... kas lõppes, ei tea

Elas kord üks tüdruk

kes nuttis-naeris kõrvu

ega tundnud eales häbi

Ta leidis rõõmu väikestes asjades

ning tantsis vihmas ning tuules

Päikese kallistus tõi suule naeratuse

ning keegi ei saanud seda ära võtta.

Kord aga kohtas ta tumedat varju

kes kleepus tema õrnuse külge

Miski selles pimeduses meeldis tüdrukule

oli see siis vaikus või rahutus

Tagasiteed ei olnud

ei oleks saanudki kunagi olla

See tüdruk sai pimedusega üheks

kuid tundis pisut kurbust

Midagi valusalt mööduvat oli selles hetkes

Samas tundis ta vastamata küsimusi

millele ei tahetud vastata

Lihtsam oli jätta need õhku rippuma

Aeg möödus kiirelt

pimedus tüdrukule ajapikku tihedamini meelde end tuletas

kuni langetas pea ning nuttis

nagu väike laps, kes sündides ema üsast on vabanenud

Vabadus, mille rõõm ja samas turvalisuse kaotus kaose tekitab

Pimedus oli saanud kontuurid, näo, silmad ja naeratuse

avanud oma ammu varjatud pale

Elas kord üks tüdruk

kes kohtas pimedust

Kuidas lugu lõppes, kui lõppes, ei tea

Mitte keegi meist ei ole kaitstud!

...ei pimeduse aga rõõmu eest...