Kas võiks öelda, et kõik, mis meil on, on mööduv?!
Kardan kaotada ennast selles tulemusetuses... nagu eesmärgipäratu liikumine, mille rütm pole kunagi selge. Kas peakski? Kuidagi rahulikum oleks teada, mis on tulemus, mis on seotud nende valikutega, mida tänane päev teen.
Iga kriisisituatsiooni on kergem üle elada, kui tead, millal see lõpeb.. aga kui tegelikult on valikutena "hea" või "parem", hoolimata sellest, et tead selle lõppu.. mis siis? Kas naudid praegu, teades, et kohe-kohe lõpeb? Või ei lange eos selle emotsiooni küüsi, mis muserdab sind pärast veel mõned kuud, kuna kaotus on raske kanda?
Jah, olulised inimesed ei kao su elust kuhugi, kuid vahel sellest lihtsalt ei piisa, et nad on kusagil maailma peal laiali. Tahaks neid ju enese kõrvale, vaimu ja keha lähedale.. oleme kord sündinud sellisteks egoistideks.. Tahtes seejuures ainult head, kuid välja kukub nagu alati...
"The truth is out there!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar