... elu on sõnatu põhjatus...

Näpud kompavad ise omaette põrandal
otsivad aga ei leia
Selili külmal betoonil
kopsud on täis jäist õhku
klaasistunud pilk otsib aga ei leia
Tule pane põlema küünal
süüta leek
soojenda õhk ja kristalsed mõtted
Kuid palun vaiki
sõnad teevad haiget
Neid oled kasutanud liiga tihti
need jääna mu küljes ripuvad
tilk tilgana auruks võiks muutuda mälestus
See pilt, mis minu sees
tuksleb külmalt ja tuimalt
ei lase otsida ega leida
Tule, süüta tuli
ja lahku
sõnadeta