Kest või sisu?

Inimesed on pidevail oma "teise poole" otsinguil, kas siis teadlikult või mitte. Esimene, mis silma jääb, on siiski kest. Esmalt märgatav kest teatavasti on täis kulda ja karda ning selle olemus ongi enamasti petlik. Kuidas näha selle kesta sisu, on märksa keerulisem ülesanne. Selle ülesande lahendamiseks on vaja aega. Aega, mida meil enamasti pole, kuna meil on alalõpmata kiire või oleme lihtsalt kannatamatud. Kuidas siis leida see teine pool?

"Su ees on enda jäljed. Iga päev. Kes otsib, ei see leia, vaid siis kui komistab..." (T.Mägi)

Keda ja mida me tegelikult otsime?

Otsime inimest, kellega luua oma kindlus, kus oleks rahu, soojus, mõistmine, usaldus, armastus. Koht, kus ja kellega võiksid vananeda. Ürgne soov leida oma lastele isa/ema ning luua pere, kus poleks küsitav üksteisele olemasolemine. Elamine üksteisele toeks olles ning armastades seejuures üksteise eripärasid, isiksusi, nende ning iseenda soove. Leides see kuldne otsuste ja valikute kesktee. Ja seda päris algusest kuni lõpuni selle ühe ainsa ja õige inimsega.

Nii tihti oleme köitnud end illusioonidesse, et see teise/kolmanda ringi inimene ongi see, kui kõik märgid viitavad selle vastu. Rahuldume vähemaga, sest parasjagu siis, ongi hea. Aga lõpetamata lugudega ei saagi alata ühtegi õiget lugu. Nii raske on aru saada, et oleme end ise petta lasknud ning ise sellega rahul olnud. Sellel ärkamise hetkel lööb tõde kui labidaga pähe ning maailm tundub karmilt ebaõiglane.

Lõpetame siis kõik pooleli olevad lood ning puhastume. Oleme mõnda aega üksi, leiame taas endid ja kõik selle, mis meie sees on. Laseme valgustada iga väiksemagi hingesopi. Kui me ise oleme sisult puhtad, säravad meie silmad ja naeratused. Teine pool leiab meid ise.

Sa lihtsalt ava oma silmad ja näe. Muu toimub iseenesest... loomulikku rada pidi. Kasvades iga päevaga oma kestadelt ja sisudelt kokku. Nagu viinapuuväädid, mille tulemuseks on kaunid viljad... ja segajatele olgu need "hapud viinamarjad", sest teame väga hästi, kui halvasti see võõras vili maitseb.