I lift my soul and spirit in the light of darknessThe sound of the breathing life in and out
is making my fingers num
My eyes are like glass
So easy to break them with sorrow or hate
My legs are like ice
Too simple to melt them in sadness...
The fear of falling is stoping the process of going on.
Heart is lifted abowe the sholders up to the sky
Higher the clouds there is always shining sun
as bright unbreakable star
Allmighty is the power of love for oneanother
Would be too sad to die alone...
love alone ... dance alone...
1 kommentaar:
jõgimus
Mul on oma rada, mida mõõda käin...ja säng, milles puhkan. Aga kunagi ei seisa ma paigal,sest koht ja tunne on erinev...nii nagu iga unenägugi. Mõnikord on minus nii palju elu, et lausa lämmatab ja summutab omaenese südamelöögid, ning jõudu pole enam läbi murdmaks maailma kärast.
Minust läheb head, minusse tuleb head...minust läheb halb, minusse tuleb halb...minus on algus ja lõpp.
Isegi kui mul on kiire ja veri keeb, tunnen ära allikate jahutava lõhna, mis oma puhtuse ja kristalse värskusega mu meeled äratab. Nemad ongi need, kes mind uute mõtete ja värinatega ehmatavad...et ma ikka elu tunnetaksin.
Ja kui ma elan, siis oskan ka lennata. Sügise esimesed karged külmad mängivad minuga, meelitavad issendast eemale...kõrgemale mõistusest, hõljumaks uduna vete kohal...ja läen nendega kaasa. Me mängime peitust: ulatan oma tiivad ümber luikede, kes on mu ära tundnud, mind tervitama saabunud, ja viimaks hüvasti jätma, lahkuma...et taaskord kohtuda.
"Nad sobivad kokku!"- mõteb noor neiu, kes seisab varahommikul sillal ja vaatab neid pealt. Ta lihtsalt seisabki seal ja imetleb ilu, mida näeb ja eneses tärkamas tunneb, nagu oleks ta näinud muinasjutumaad, milles pole sõnu, vaid ainult pildid, kus unistada.
Kui sügis on luiged leidnud, tõusevad nad kõik justkui tagajalgadele ning sirutavad tiivad kõgusesse, haaramaks naeratava päikese poole. Päike on alles madalal ning peegeldab piki veepinda kuldse tee. " Ta kutsub mind muinasjuttu" - mõtleb tüdruk sillal ja lehvitab nende poole. Ilus lugu, mille järgi mängivad päike ja udu, tantsivad luiged sillerdavail vetel...laulab noore naise süda.
Ma lähen edasi, kutsudes Sind oma kannule.
Hetkel on mul mälestused minevikust ja tulevikustki. Siis kui olen taevas, kõrgemal kui ükski lind, ootan sõna või viibet, mis tähendaks - lange! Mina olengi vihm ja lumi, kes pillab end teadmatult miks ja kuhu kaetud või katmata hingedele: langen elu kahvatutele ja õrnadele, tugevatele ning kindlatele õlgadele. Kustutan nii oma janu...üksi.
Nii saan ma endaks tagasi.
Iga kord kui tüdruk kõnnib sillal, peatub ta pilk sellel muinasjutul, isegi siis kui pole luiki, päikest ega udu. On vaid jõgi, mis ta jalge alt läbi voolab ning mõtted seila viib...
Postita kommentaar