Lumine vaikus, milles hõljub üks tasane soovLumine rahu, mis hinges käpikuid koob
Lumine tuul, mille viisil viimased lehed maaga üheks saavad
Lumine valgus, mis sajust läbi koduni paistab
Lumine nina, mis talvist ilu vaatama jäi
Lumine kaja, mille summutatud jäljed mustri jätavad
Lumine jälg, kelle küljes on rada käinud inimese soojus
Lumine sära, mis helgib headusega silmist tagasi
Lumine soov, mis südames ammu oma koha leidnud on
Lumine värav, mille taga Sa seisad ja külmetad... on avamiseks loodud.
¤Siis aga ilmus tuisu seest nähtavale surmani väsinud Trumm. Ta oli peaaegu jääpurikaks külmunud ja ta riided olid üleni lund täis. Kunksmoor tõusis lausa lendu talle vastu tõtates."Tere," ütles Trumm külmast kangete huultega. "Ma sattusin siit juhuslikult mööda minema ja mõtlesin, et astun hetkeks sisse."¤ /A.Pervik "Kunksmoor"/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar