liigne ... ajab härja kaevu

Miks on vahel nii väljakannatamatu tunne, et vajame kedagi? See ängistab ja keerab sees. Keelab mõelda ja samas keerutab üles sõnad, unistused ja mälestused. Vajadus olla kellegi lähedal hingelises ja füüsilises mõttes, paneb tegema jaburusi. Saadad ohjeldamatult sõnumeid, liigud hiliste tundideni väljas. Naerad võõraid nalju ja tantsid võõraid tantse. Sõnad polegi nagu Sinu. Vaikida nagu ei oskaksi enam, sest vajadus kuulda on nii suur. Ilma mõtteta sõnadejada, mille vastus on sama oluline, kui küsimus. Viskame õhku küsimusi, millest midagi ei sõltu ning vastuse kuulmine ei ole oluline. Milleks?!

Miks täidame oma aja sellise totrusega?! Vajame enda kõrvale kedagi, kes kuuleks ka seda, mis toimub ridade vahel. Mõistaks punkte ja komasid. Panna meid tundma, et nõnda sõnades ja olekus oleme tasakaalustatud ning ei tegeleks mõttetustega. Ei haaraks kinni igast võimalusest, mis näib nagu pääste. Igale ühele on kusagil keegi. On vaja vaid kannatlikkust. Pole mõtet liigse sõnade ja tegude müraga vaigistada eos midagi, millest oleks vaikuse korral ehk midagi saanud.

Inimesed vahel nagu ruuporiga karjuvad kohvikutes, baaris, tänaval... et keegi neid ometi kuuleks ja päästaks. Kuid, kas nii on võimalik leida teed valguse juurde? Sinna, kus on rahu ja armastus... Tee sinna on pikk ja vaevarikas, sest iga samm on tähtis. Iga tunnetus ja sõna on tähtis. Iga hetk... on tähtis.

Miks ometi nendel inimestel üksteise leidmine nii kaua aega võtab???

Püüdke üksteist kuulda ja tunnetada...