Lehtede langemine on kui looduse avamine enne talve. Nagu langetaks viimsed rõivad enne magama minekut. Siis katad enese sooja lumetekiga ning uinud pea igavesse unne kuni kevadeni.
Tasa tantsivaid värve on täis maa ja taevas. Tuul keerutab, lennutab neid vikerkaare helbeid. Oleks vaid päikest, mis kaunile rütmile veel tasa pidulikku valgusekuma kiirgab.
Südame alt läheb soojaks, kirev on pilt, mis silmade ette kangastub. Tuksleb veri, mis veena läbi ihu voolab ei tea kuhu.
Süda härdalt nutma puhkeb, nii uskumatu on see helisev vaikuse värviline muusika. Keegi laulab, keegi pasunat puhub, kusagil on kontrabass, viiul, trummid, tsello... pole otsa ega äärt sellel orkestri südamete kontserdil...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar