
Lugulaul on kestnud brutona ligi viis aastat. Läbinud poriseid teid, pimedaid öid, joovastavaid jooke, pisaraid, vaikust, suitsu, arusaamatusi, ütlemata sõnu, sõgedusi, kasse...
Selle keerulise loo netoks võiks lugeda vaid mõned kuud. Tegelikult ei teagi me vist teineteist päriselt, pole vist kunagi teadnud. Kass on öö pimeduses tulnud ja samamoodi ka läinud. Ilmunud välja umbes kuu loomise ajal ning jäljetult kadunud kuni järgmise korrani. Arvasin, et mõistan neid mõttekäike ja hingetuuli, mis temas liiguvad, kuid ilmselt eksisin kõiges ning olen kui pea pigi sisse pannud, kuulmata ja nägemata päeva enese ümber.
Päevavalges on kõik hoopis teisiti: omad elud, omad tööd, omad asjad...
...hoolimata sellest kõigest, tunnen, et kaotasin ka hea sõbra...
2 kommentaari:
See teeb haiget, väga valusasti...ja mul on kahju, sest tean, mida see tähendab...tean...
Palun loe: inimene.blogspot.com 3. oktoober "ma tean, mida te tunnete..."
Postita kommentaar