Igav igavik

Iga kord, kui vaatan igavasse igavikku, näen enese peegeldust.
Mu silmis särab taevaste vihmasadu, mis äiksena mu vahel pikali lööb.
Mu ümber hõljuvad mälestuste varjud, mis on nii selged selle iga uue lootuse valguses.
Ma vaikin, laulan ja tantsin nagu kõrbe tuul, mis muud, kui avali suuga püüan pilvede tilkasid.
Eluvesi, mis teotahte masinarattad õlina sujuvaks kulgemiseks muudab.
Taas jookseb aeg kalendriga võidu. Selles võistuajamises päevad jäävad maha...
Selles mängus ei ole kaotajaid, kuna tähtis on osavõtt. Nii annab ta võimaluse luua uut elu.
Maailm on tänulik kingi eest... olles andnud panuse üldisesse ringlusesse.

Kõik kestab kuni igaviku unustus ka enese unustab ning keegi oma peegeldust enam ei näe.