Lõppu ei paista veel

Ärkasin, kui päiksekiir mu nina kõditas
Väljudes soe õhk mu tahtis pikali lükata
Kuidagi harjumatult kuumaks läksid näpud
Pealaele suudles mind päike
Palavus tõmbas mul jaki seljast
Kurk hakkas kuivama
Tagumik aga igatsema kuiva muru
Millele end pikali visates kondid lõdvaks saaks lasta
Ümbruskonnas naerusuised tudengid
Muretult kergeid jooke trimpavad
Ma võitlen enese ja looduseihaga
Mind piitsutab südametunnistus
Seab mõistuse rakkesse ja jalad suunduvad raamatukokku
Tartu kevadpäevad on ammu alanud
Kuid minu lõputöö lõppu ei paista silmapiiril piiluvatki
Istun siin undavas raamatute meres
Ei nuta, vaid naeran tähti ja lauseid
Üksteise ritta minu sooja läptopi sülle
Meil koos on hea
Kuid peagi tüdineme meiegi üksteisest.
Kannatust
Rahu
Meile mõlemile.
Teile kõigile.
Lõpu nimel!