Jäine mets

Kõnnin alasti mööda lumist metsa
Olen kaotanud jälje
Eemal näen vilkuvat tulukest
Liigun selles suunas
See on majakas
Mul on väga väga külm
Jää murrab oma tee läbi mu varvaste
Taldade all oleks nagu teravad naelad
Ma jooksen läbi lumiste okste
Kõle tuul naerab mu üle
Mu paljas ihu veritseb
Raagus oksad on mulle haavad maalinud
Ma karjun kuni hääl jätab mu
Veel viimastes hingetõmmetes rooman selle valguse poole
See näib nii päästev ja soe
Nagu kaitsev tekk, mis pakuks mulle kodu
Veel viimased liigutused kuni...
kukun hingetult kohevasse lumme
Ma kuulen veel mere tasast kohinat
Majakas endiselt vilgutab kutsuvalt tuld
Ma külmun sellesse igavikku
Nende raagus puudega ühte
Sulen veel viimaks silmad
Viimased pisarad kristallidena
langevad maha puruks.
Koos langeva tähega lahkun
Lahkun siit lumisest maisusest
Sellest jäisest talvisest metsast...