Mälestused.

Mis on mälestused? Kellele need on? Ja kas neid saab juhtida või mõjutada?

Mälestused kui sõna on kõigest üks sõna. Üks ilusaid sõnu Eesti keeles. Tema tähendus? Njah. Tegelikult on need fragmendid meie elust või mõtteist, unistustest. Me võime nii selgelt mäletada, kuidas kõik juhtus, ja samas reprodutseerida olematut. Nii nagu me oleks tahtnud, et see juhtuks. Teinekord tajume de ja vu tunnet, mil me oleme täiesti kindlad, et nii on juba olnud. Tead täpselt, mis edasi saab. See mõte samas on hirmutav. Et kuidas sa saaksid seda siis ette teada? Teisalt jälle, miks me laseme endale tulevikku ennustada? Me ju tegelikult ei taha seda teada. Me tahame teha kõik õigesti. Kuid, kas teades, me saaks oma elu muuta? Ilmselt mitte, Ja seda enam ei taha me teada, mis saab. Inimene on loodud uudishimulikuks ja himuraks. Inimene tahab saada kõik, mitte natukene. Mitte lihtsalt, et mõista ja tunda, vaid saada kõik. Ja saada valitsevaks. Saada iseseisvaks. Ja väga tihti teiste arvelt, mitte koostöös. Milleks? Kas Sinu õnn on teiste õnnest olulisem? Ümbritsevate kurbus kurvastab ka sind. Paratamatult. Seda ei saa kontrollida.

Kõik see, kuidas ümbritsev on sinuga käitunud, mõjutab sind iga sekund, minut, tund... terve igaviku. Sa peegeldad seda. Oled sama hea või halb. Teed samu tegemisi ja mõtled samu mõtteid. Mälestused omavad suurt rolli. Alateadlikult liigud ja räägid nii nagu teised. See tundub nii üdini normaalne. Ja teisiti nagu ei saakski...

Aga kuhu see taandub? Rahvast kui sellist tuleb ajaga juurde. Iga ruutmeetri peale üha enam hingi. Oma vaba ruum muutub piiratuks. Oma mõtteile ei jää ruumi. Mälestused muutuvad kasinaks ja ühesuguseks. Ja see jälle tundub nii normaalne. Et me kõik üksteise sarnased oleme ja halliks massiks muutume. Nõustume suurte hulkadega ja unustame pisidetailid. Sest neid meie mälestustes varsti ei ole. Neil lihtsalt kaob tähtsus. Ning neid pole mitte kellegagi jagada.

Mõni üksik inimene jääb vaid pikemaks mõtisklema. Mõtisklema üksikusse kohta. Ilmselt olude sunnil, avastades taas enda. Ja enda seest selle päikese. Puhkedes õide... jagades oma kogemust, püüdes muuta seda halli maailma värviliseks. Mälestustega enesest läbi enese...