MINA, inimene minus

Ei kellelegi

2011-10-09T22:06:00.000+03:00

Ma olen täna nii väsinud, et nutt tuleb kurku

Ma isegi valasin mõne pisara

Siis vihastasin, et seda tegin,

sest see kõik kurbus ja väsimus ei ole midagi, mida ma oma ellu sooviks.

Ma armastan oma tööd, aga vihkan seda perioodi oma tööst.

Tahaks kõik nurka visata ja karjuda.

Aega juurde saada ja mõistmist.

Ma ei suuda nii puhtalt ja selgelt seda infot anda, et see kõik mõistetav oleks.

Ma ei tea, kas keegi suudaks...

Ja meilid on nagu koledad lohed, kus üks pea läheb ja viis tuldpurskavat on asemel.

Ma tean, et vaid veidi veel, aga ka see lõpupingutus on nii raske.

Praeguse seisuga on selles nädalas 72 töötundi ja see on masendav.

Iga päev, iga vaba hetk, iga õhtu, ka nädalavahetus ja autosõit.

Iga too hetk olen istunud arvuti taga...

Appi, kui väsinud ma olen.

Neljapäeval tööle tulles keerlesid sellised mõtted:

Olen jälle nagu klappidega enda ette kõndiv habuklappidega zombie

Kui mind näete, andke mulle rahus minna

Ei, mitte surra. Uinuda. Rahus, kogu talve,

kuni paistab taas kõrgemalt päike.

Rahus olla olemata praegu

Praegu mind ei ole

Mitte teile

Pole ka endale

Ei kellelegi

Lihtne mees

2011-09-22T20:47:00.003+03:00

Üks poisike tahtis saada korstnapühkijaks

Mitte miljonäriks...

Ta soovis olla lihtne mees,

kes torusid puhastab.

Ei ihanud kiireid autosid

ega säravat kulda.
Ta soovis olla lihtne mees....

/seeriast: vanad draftid mustanditest values kätte (11.06.2007)/

Kas olete

2011-09-22T20:45:00.004+03:00

Kas olete mõelnud, miks inimesed ei oska üksi olla?
Põhjus on ju väga lihtne -
nad/meie oleme isekad.
Meil on alatasa vaja enda ümber inimesi, kes ütleks
"Jah, sa oled oluline!", "Sa oled hea!", "Sa teed head tööd", "Sa oled hea sõber", "Mida me küll ilma Sinuta teeks", "Sa oled ilus", "Sa meeldid mulle", "Sa oskad mind kuulata", "Sa...
Aga kas me ise oskame endale neid asju öelda?
/seeriast: vanad draftid mustanditest values kätte (13.11.2007)/

Elu on naljakas

2011-09-22T20:43:00.003+03:00

Kokkusattumised ja kokkusattumused

Juhuse tahe ja situatsioonikoomika

Traagika ja loogika

/seeriast: vanad draftid mustanditest valguse kätte (08.02.2007)/

Idanev tunne

2011-09-22T20:42:00.005+03:00

Kolm täidlast hetke sinuga

seitse uppuvat pilku

Peegeldun naeratuses ning säran

Armunud... mina..sina

Sosinad kõrvus ning sabinad kätes

Soe süda külmas soojendab

Puudutus hingamise sassi lööb

Sõnulkirjeldamatu näib sumin mu sees

Iga hetk näib eriline

kaduv ja igavikuline

Minus idaneb tunne,

mille suurust ei julge hinnata

Seda toidab su sõna ja tegu

Aeg annab ja võtab kõik

Meie valik talle eesmärk anda

Sa täiendad mu sisemist rahu.

Mis saaks olla tähtsam?
/seeriast: vanad draftid mustanditest valguse kätte(09.08.2007)/

Võta mind kaasa...

2011-09-22T20:41:00.001+03:00

Võta mind kaasa...
... sinna, kus vihmane maa ja päike on taevas....
... ... sinna, kus tunnen su soojust hingamisest ja südamest...
... ... ... sinna, kus sosinad auruks muutuvad kehale kleepudes...
Tuksleb aeg me ümber muutes raskeks silmalaod
... pilk hägustub ja usaldada võin vaid tunnet...
... ... seda, kus oled sina nendest täidetud sõnades ...
... ... ... helin kõrvus lummab ja äratab

/seeriast: vanad draftid mustanditest values kätte (13.02.2008)/

Kes ma olen?

2011-09-22T20:38:00.003+03:00

Iga päev oleme täis ootust ja lootust.
Vahel lihtsalt kujuna end ja teisi kõrvalt vaatajatena...
vaadatud saada
Minu maailm, minu ümber ja mu sees.
See kõik on vahel uni
ning vahel seda kõike näinud oleme
juba ammu
aegade taga
mille ees
meie
mina
ma
m
Miks?
Miks mitte?
/seeriast: vanad draftid mustanditest values kätte/

Vihm ja muusika

2011-09-22T20:02:00.001+03:00

Ülivõrdes nimetan seda kombinatsiooni, kui toas on soe, mängib hea muusika ja katuseplekile krõbiseb vihm.

Muusika, mille alles hiljuti sain Rah Band, Massive Attack, Caribou, Panda Bear jne..

Ma peaaegu unustaksin end sellesse, magaksin talve ja ärkaksin taas kevadel.

Kui ilmad lähevad soojemaks, päike taas kõrgemale liigub ja maailm tärkab... tärkaksin koos sellega.

Siilike ja vahtrapuu

2011-09-22T19:04:00.001+03:00

Mul oli pühapäeval juba kurk haige, kuid ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Varem on ju ka nii olnud.

Esmaspäeval ärkasin tavapäraselt kell 5.45 ning olemine oli tavapäratult halb. Pea kumises ning neelata oli väga raske.

Tundsin, kuidas mandlid olid paisunud suureks ning lihasvalu läbis kogu minu keha.

Nii varahommikul mõte ei tööta, kõik käib automaatikaga. Kuna rongipilet oli ostetud, ei tulnud mul mõttessegi koju jääda.

Tallinnasse jõudes ning kontoris oma laua taha istudes, oli selge, et tööd teha ei suuda.

Sõnad ja numbrid jooksid ekraanil üksteise võidu ja ma ei suutnud neid kuidagimoodi jälgida.

Haigutused tulid pidevalt peale ja pea oleks tahtnud lihtsalt aknast välja visata.

Otsustasin siiski koju minna. Istusin esimese bussi peale ja olin juba kell 15 p.z'des sall ümber kaela kodus teki all.

Ärkasin vahepeal, et uut kuuma vett-ingveri-sidruni-meega keeta ja edasi magada. Nõnda magasin järgmise päevani.

Ema soovitas taskulambiga kurku vaadata ja kui ma näen valgeid, siis on asi selge: Angiin.

No suurepärane! Valged ja koledad tõesti, õitsesid sealt mulle näkku irvitades ega suvatsenudki lahkuda.

Tõrjusin neid sooja soolvee loputise ning Taruvaik-Saialille tinktuuriga, mis maitseb kui odekolonn..

Eile ja täna, punkt kell 10 kaob uni ning asendub töösüümekatega, igasuguste saatmata või vastamata kirjadega.

Tohutute infokoguste ja süsteemidega, mida kõike jälgides peaks lõpuks selguma programm.

Mu mõistus ei võta... teen ja kirjutan, aga aru saan oluliselt vähem. Appi, miks see kõik nii keeruline on.

Ma tean, et tegelikkuses olen ma veel tõvest nõrk ja jõuetu, kuid ... ma ei suuda rahulikult magada või puhata...

Ma ei taha seda ärevuseks nimetada, aga pean terveks saama, et ruttu rahulikult, süsteemselt, kiirelt tööd teha!

Täna vaatasin aknast välja ning avastasin, et sügis on saabunud. Vahtralehed on kollased ja pudenevad maha.

Olin nagu selle maha maganud... kuigi olen vaid üle poole nädala kodus olnud.

Eesmärgiks on esmaspäevast taas tervena maailma näha, kuulda ja tunda

ning tegutseda selle nimel, et programm tuleks meie juurde ning saaks kolme nädalaga lukku....

Rütmika

2011-09-12T08:41:00.000+03:00

Ma pole sulenud silmi, et näha,

kuid poolsuletud silmega süda tuksub ja veiderdab

Olgu see siis varahommikukohvist või ärevusest

Ma pole aega raisanud

olen tööd teinud

Olen jõudnud kuhugi

aga ma ei saa aru, kas olen plaanidest maha jäänud

või olen graafikus.

Seda pole vist kunagi, et oleksin ees,

hoolimata kui palju iganes ma siis pingutaks

See lihtsalt ei olegi võimalik.

Ma ei taha seda puperdamist ja muretsemist

kuid jah. see on mu töö osa.

Vaja kõike korraga ja ruttu.

Noh, heaküll kuu ajaga ca 1000 ühikut...

Ja seda on nagu alati palju...

Augustis nagu aega veel oleks.

Kuid alates 1.septembrist enam ei ole üldse.

Ma olen nagu iga-aastane punamütsike

koogid korvis ja hulgun mööda pimedat metsa

kindel siht silmade ees, kuid

kartes, et hunt sööb mu vahepeal ära.

Kord on tal hambad, kõrvad, kord silmad eeliseks.

Aga mina püüan olla väle, kaval ja järjepidev.

Ja ma tõesti püüan,

ja ma tõesti loodan, et see on nähtav-mõõdetav

Suletud või avatud silmega

puperdavi südami

esmaspäeva rütmika

Kuulates: Ulrich Schnauss "Monday Paracetamol", plaadilt A Strangely Isolated Place.

Virr-varr

2011-08-29T07:47:00.001+03:00

... eelmisel nädalal, kui üle suve esimesest trennist tulin oma krampi läinud jalaga...

Taas nägin, kuulsin, tundsin ja mõte hakkas tööle.

Lubasin endale, et Tartus olles PEAN oma jõuvarusid taastama

regulaarsete liigutamistega. Loodan siiralt, et mu jätkub seda aega

ja mulle antakse seda aega, sest see tuleb lõpuks kõigile osapooltele kasuks...

Aga kojutulles siis...

Soojale õhtule kombeks, olid paljud Karlova aknad avatud

Üks kena pikkade sassis juustega lühkarites neiu seisis köögis

nõjatudes seljaga vastu kappi, pilk suunatud kuhugi, kuhu minu silm ega mõte ei küündinud

aga tolles paigas oli soe ja mõnus, sest pilgus oli igatsus ja rahulolu

Erinevaid aegu näinud kooruvad kaunilt puupitsidega majad kaunistasid kodutänavat

ma tundsin asfaldilt õhkuvat karget hetk tagasi sadanud mahedat vihma

Ma soovisin rohkem märgata, avatud meele ja silmega

Vaikust ja selles paiknevat kõike ilusat kuulda ja tunda

Ma tean, ma oskan, kuid kipun virr-varris unustama

Siiski :)

2011-08-29T07:28:00.001+03:00

Ma olen tänulik ja meelitatud. See kõik oli lõppkokkuvõttes ootamist väärt :)

Sain motivatsioonisutsu ja selle üle on mul hea meel :)

Siinkohal pikemat ei kirjutagi.

/Sissekanne oli mõeldud 22.08.11 päeva :)/

Musikallipai

2011-08-22T08:42:00.000+03:00

Meele teeb heaks üks meenutus - avavalss

INSENER GARINI HÜPERBOLID
(Allan Vainola/Aleksei Tolstoi/Tõnu Trubetsky)

Öö on siin soe
Veidi rõske ja soe
Miski ei loe
Mitte miski ei loe
Minu ees laual on hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid hüperboloid

Pimestav kiir
Silmipimestav kiir
Tunnete piir
Meie tunnete piir
See on ju hukatus hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid hüperboloid

Unistav sarm
Sinu unistav sarm
Zoja mu arm
Minu Zoja mu arm
See on ju igatsus hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid hüperboloid

Uinub Pariis
Taas kui uinub Pariis
Kohtum siis
Siin me kohtume siis
See on ju armastus hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid hüperboloid

Pealuuga lipp
Surnupealuuga lipp
Tundmuste tipp
Sinu tundmuste tipp
See on ju vabadus hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid hüperboloid

Sinavad veed
Vaikse ookeani veed
Marmorpaleed
Roosad marmorpaleed
See on ju paradiis hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid hüperboloid

Elu ja surm
Meie elu ja surm
Taevalik hurm
Nõnda taevalik hurm
See on ju igavik hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid hüperboloid

Lumi on maas
Siis kui lumi on maas
kohtume taas
Siis me kohtume taas
See on ju unistus hüperboloid
Insener Garini hüperboloid
Insener Garini hüperboloid hüperboloid

Jaht on alanud

2011-08-22T08:15:00.001+03:00

Iga esmaspäevane varahommik: äratus 5.45, et jõuda 6.30 rongile.

Üks kange kohv ja töine äratus üha sinakas-lilladematesse esmaspäevadesse.

Esimene nädala päev on alati kuidagi nii hirmus tihe ja pikk,

et ei oskagi kunagi sellest mõistlikust oodata.

Tavaliselt venib see kümne-kaheteist tunniseks,

suures kartuses, et septembrist alates veel pikemaks.

Nõnda ka kogu nädal ja nädalavahetus.

Töö imeb end nagu svamm vett täis

ja muudab taas olemise nii raskeks nagu täna väljas olev paks udu.

Mul on halb seda öelda, aga see raskus väsitab ja hirmutab.

Iga korraga üha enam ja enam.

Ma ei tea, kas sellesse on võimalik rohkem valmistuda

kui me seda juba teeme,

aga kergemaks pole läinud..

Varem oli nagu isegi mingi õigustus

et ei ole varem teinud või ei oska piisavalt

Nüüd pole sedagi.

Lihtsalt raudrüü selga, kiiver, kaitsed, loitsud, palved

Jaht on alanud!

Kahjuks, pole motivatsiooni mitte kuidagi suudetud tõsta.

Enne puhkust juuni lõpus sain innustust,

aga see tõmmati augusti alguses sarnase kergusega alla,

mis vähendas jaksu veelgi.

See teeb väga kurvaks ja jõuetuks.

Polegi nagu eesmärki sellel jahil ellu jääda.

Siiski TAHAN ELADA.

Omas rütmis, omas kodus.

Ja see viimane varsti juhatab mind OMA TEELE

Ma ootan seda

ja ta tuleb.

Elagu augustifestival

2011-08-15T08:05:00.003+03:00

Elagu augustifestival!

Ja selle teinud inimesed: alates festivali näost - suurepäraselt särasilmsetest vabatahtlikest,

läbi "on the spot" töömesilaste, kes 24/7 nädal aega järjest valmis olid,

et kõik festivali õnnestumiseks toimiks

ning back-office, kelle põhitöö algas juba umbes jaanuaris, et augustiks kõik valmis oleks!

Olin seekord rohkem kõrvaltvaataja ja kahjuks jättis see minu sisse kurva augu...

back-office on nagu katel, mis kütab eemalt ning "on the spot" ei näikse see üldse oluline olevat.

Pada sõimab katelt? Kindlasti võib seda ka nii vaadata,

kuid üha enam hakkan tundma, kuidas asi, mida teeme on nii suur,

et seda on raske hoomata. Võiks küsida, kas peabki?

Usun, et peab, sest org on nii tugev, kui selle kõige nõrgem lüli

ning kogu masinavärk peab olema pidevas töökorras, õlitatud ja hästi hoitud.

Varem tegin kõike (muidugi mõtlen siinkohal oma töölõiku) ise

ja seda oli liiga palju ning sellest olin õnnetu.

Nüüd olen need ära jaganud ja mul on rohkem aega suurt festivali planeerida ja teha,

aga ikka kuidagi kurb.

Olen nagu söönud toeka lõuna, kuid magustoitu ei jaksa.

See jätab lõuna poolikuks, mistõttu ka emotsioon ebalev.

Ma saan aru, et ma kõike ei jaksa ning eriüritustel olengi pigem tugistruktuur

aga tundub, et see ei ole oluline ning seda ei hinnata.

Võib-olla ongi seda liiga palju küsitud.

Võib-olla töö ongi oluline vaid siis, kui see tapab,

kuna siis ei jää aega lisa-küsimusteks, -mõtisklusteks või -motivatsiooniks.

Mind tegi eriliselt kurvaks lause: "...vaid nendele, kellele pidasin seda oluliseks..."

Olgu siis nii.

Ma ei tea, kas sellest keegi midagi võitis, aga ma tean, kes kaotas.

Muidugi on see hetkel värske ja seetõttu ülevõimendunud

vabandan, siiralt ja südamest vabandan

palun andeks selle sapisuse eest

aga ma pidin selle endast välja saama

muidu sapistun, sopistun, kibestun, kivistun.

Muutun "tead-küll-kelleks",

aga ma nii ei tahaks.

Ettepanek: Väljatöötada selge motivatsioonistruktuur,

milles on kõik osalised, ehk siis vabatahtlikud, on-the-spot inimesed ja back-office.

Kõik on selge ja pole küsimusi, kes mida saab või ei saa.

2011-08-02T23:27:00.001+03:00

... Ja taas on nii, et pole ammu kribanud, luban vea parandada :) vahepeal on olnud väga tegus ja rõõmurohke aeg. Õnn ja armastus on õues ning põues.

paha

2011-05-02T15:09:00.002+03:00

... ma ei tea, kellele kuidas
kuid ärev rahulolematus valitseb hinges
nagu koi, kes armsat vanaema kootud kampsunit
kõige nähtavamast kohast järab.

Ma ei näe lahendust ja see on kõige kurvem.

Tunnen, kuidas üdilliline maailm praguneb
inimesed hirmsasti tahavad
kuid tehtud otsuste iga samm on nagu vales suunas
Lüües üha suuremad lõhed nii kaunilt loodud taiesesse
... ja kuidagi nii ebamugav on...
paha, kui tööasjad pole päris korras

Õnnelik olla

2011-04-19T19:46:00.001+03:00

Ma ei tea, kui palju keegi oma elu peale mõtestatult mõtleb
kuid leian, et seda peaks aegajalt kindlasti tegema
Midagi, mis on selge vaade tagasi ja edasi
Lähiminevikku ning kaugesse lapsepõlve,
kus julgesime rohkem unistada
ning teadsime täpselt, mida tahame
Nüüdsesse aega, millesse oleme jõudnud
mida teeme ning kas oleme seejuures õnnelikud
Kas meid ümbritsevad inimesed just need,
kellega oleme meie ISE
Kas maailm, mis meid just praegu ümbritseb
on see, mida oleme soovinud.
Kaardistada need EI'd, mida me ei soovi
ning leida tee nendest loobuda.
Õnnelikule tulevikule mõeldes
muuta ja liikuda suunas, mida tahame.
Kõiksus aitab meie siiralt suurtele soovidele kaasa,
kuid me peame oskama tunnetada halba ja head.
Seda õiget ja valet suunda.
Neid "erilisi märke",
mis on me teel.
Kõikjal, kui oskame näha ja uskuda endasse.
Ja kui meie oleme õnnelikud,
siis maailm me ümber peegeldab seda
Antagu kõigile julgust endasse vaadata
ja õnnelik olla

õhuke

2011-04-18T18:32:00.001+03:00

Kuidagi väsimus on.
Kõigest, mis on olnud ja käsil.
Tahaks magada päikese käes, soojas.
Värskest kevadest täidlases õhus.
Tahaks olla nõnda nagu päikesepatarei ja imeda see energia endasse.
Akuprotsent vilgutab juba punast
nagu siis kui termo-spot läheb punaseks.
Valmisolek säristamiseks,
kuid see on ootusärevus,
mille praegune hetk on tühi.
Kõike on palju ja samas pole midagi.
Aga ma tean, et ma tahaks...
lennelda, keerelda, mängelda
õnnest ja rõõmust, sest tegelikult on hästi,
peaaegu kõik ...
Kuid lihtsalt pole jaksu.
Kevad on alles noor
ja päike õhuke

Klirise

2011-02-14T12:19:00.002+02:00

Väljas on käre pakane. Mul on jalas villased saapad, mantel, nina sallis ja juuksed särtsu täis. Päike sirab nagu ei pahandaks ta ilma veidi võimatu oleku peale. Muidugi klaasi tagant näeb see kõik kaunis välja, aga õues olla... brrr.

Kontori akna taga on kastanid, mille oksade otsadel olid mõni nädal tagasi pungad, mis nüüd suure külmaga nagu tagasi oleks tõmbunud. Ma loodan, et need siristavad linnud selle kõige peale jäätununa puu otsast alla kildudeks ei klirise.

Life In One Day

2011-02-08T23:28:00.003+02:00

Meie eelmises maailmas

luges vaid üks

see ainus

VÕIMALUS/KORD/ (one chance),

mida karta

edasi lükata

hoida

ja lõpuks nautida

siis seda mäletada

kuid mitte kunagi enam tunda.

Kuid praeguses

meile mõistetavas

meile antud elus,

on võimalikud korduvused

Uuesti ja uuesti.

Võimalik korduvust igavaks pidada

Pidevalt otsida, leida ning kaotada

Pimedana kombata

Kuid võimalik sellest ka õppida

Õppida hoidma seda, mis on.

Kuni see, mis on, on just see, mida vajame.

Tükike seda, mis on teisest maailmast kaasa antud.

See tükike, mis on nähtamatu osa meist

kuni me selle leiame

igast sellest "ühest"

et kokku saaks üks "tervik"

meeliköitev vaatamine "Life in one Day/Het leven uit een dag, Dir: Mark de Cloe, 2009, Holland"

Murdepunkt või murdumine

2011-02-07T07:24:00.002+02:00

Kui ma paneksin Sulle nime

see oleks "reede"

Kui ma tahaksin sind solvata

nimetaksin seda "esmaspäeva liiga ruttu tulnud hommik"

"Varahommik" - midagi nii ebameeldivat on selles

Ma kohe tunnen, kuidas see turritab karvad okasteks

Vastik-vastik-vastik

Hiljem, kui päev on päikese välja toonud

Ilma soojaks kütnud ning linnud selle täis siristanud

tundub kõik juba üsna meeldiv

Öeldakse, et tegelikkuses ei ole hommiku ja öö inimesi

Ma olen hakanud seda uskuma,

kuid mis nipiga sinna jõuda?

Ma ei ole kindel, kas ma seda tahan,

aga see tunduks ilmselt oluliselt mugavam elukorraldus.

Kas ma jõuaks rohkem tehtud? Pigem ei.

Kuid ma saaks teha rohkem muid asju lisaks.

Püüan selle mõtte võtta ja teha see omaks.

Step by step.

Seepeale nimetan Su solvavalt ümber

"kolmapäevane nädala murdepunkt"

2010-10-30T16:40:00.000+03:00

Kohvikutäis erinevaid elusid.
Rõõmsad, kurvad, mõtteid täis.
Vanuselt veel rohelised või ylekypsenud.
Rahutud ja paljunäinud.
Ilus on vaadata laupäeval üles löödud
Kauaaegseid sõbrannasid
Kohvikus kohvitamas ja elu harutamas
Elu on liikumist täis
Nagu elekter, mida ei näe
Aga rahvarohkes kohas ihuga tunned.
Müstiline on maa ilm

Väikesed rõõmud ja mured

2010-10-14T01:57:00.002+03:00

Tee viib öösiti trammiga koju

ja hommikul tööle

Aga just see aeg on selline päeva meelestamise aeg

Täna, kahjuks mõlemad teekonnad tegid vaid tuju halvemaks.

Ma ei mõista, miks inimesed peavad lehkama

Kui raske see siis on, enda eest elementaarne hoolitsemine

Kasvõi teiste pärast, kui enda jaoks ei raatsi

***

Külmemal ajal mulle meeldib lugeda barette

Mitu inimest sellel päeval seda peavarju kannab

Nagu iga neljas auto pidavat olema punane

Väikesed rõõmud ja mured

***

Mõtlesin, et hakkan kirjutama päeva plusse ja miinuseid

Selline kokkuvõttev võimalus päev selja taha heita.

Tänane miinus: võeti ära töövahend :( /pikemalt siinkohal ei seleta/

Tänane pluss: vanaema sünnipäeva sült ... mm, kui maitsev.

Palju Õnne Sünnipäevaks!

Et Sind oleks meile kauaks!

Sirgeks

2010-10-14T01:47:00.002+03:00

Suled, silmad, nina, suu

nagu tähtis poleks muu

ütlen sõna

vaikin kaks

mõistus läheb selgemaks

Arusaam on enda

arvamused võõra omad

Võta üks ja viska teist

alati see keegi meist

Paindun

vannun

palun

kumerused sirgeks

Edasi

2010-10-13T01:00:00.002+03:00

Silmad on nii väsinud

et sulguvad

kõnnivad

lahkuvad

Oma teed

Väga palju pole enam jäänud

Vähem kui kaks kuud

ja ongi läbi

Soovin südamest, et kõik läheks hästi!

Tulgu läbi aegade parim!

Siis on pingutus end ära tasunud!

Näpud püsti, pidu läheb edasi!

Püha

2010-10-12T04:01:00.003+03:00

Nõnda nagu maa taevaga ühineb

Üksteise seest sisse sulab ja sulatab

Nõnda on valgus varjudes

silma harjudes hajudes

Aeg ajatuks vajudes

maa taeva kõrgustesse

vee raskusest sadades

pilvedesse

Veel kõrgemale ja kaugemale

ajatuksudes pinnale

viirastudes nagu hetk

Hetk millestki

Eimidagi

Siiski

Sulam

Püha

Üha

Veel on

2010-10-07T20:58:00.003+03:00

Üle varju ei saa hüpata

Vari on habras ning liikuv

Kaduv väike osa endast

Jälitab jälgib

Alati olemas

Tüütu

Kavalus:

Vaatan valguse poole

Varju ei näe

Mured on selja taga

Taganevad

Ma usun.

Pean uskuma

Valgusest tulenev lootus

Tahe

Veel on

Nautida

2010-10-06T00:08:00.002+03:00

Eile õhtul rääkides sõbraga

Kauge sõbraga

Kauge seetõttu, et me pole tihti kohtunud

ega tea üksteist väga ammust ajast

Aga kuidagi nagu hingelähedane

Siiski sõber, julgen öelda.

Niisiis temaga vesteldes

Avastasin, et ei oskagi nagu muust rääkida

kui tööst

see on imenud mu endasse

ning olengi selle vaala kõhus

AGA

Tegelikult ma näen ikka maailma enda ümber

Vaatan ja imetlen seda ümbrust ja inimesi

Kuulan ja kuulen

Vähe viimasel ajal kirjutan sellest

Luban end parandada

Enda pärast

Et vaal mind lõpuks ära ei seediks

Luban endale veel sellest vaalast elusalt välja tulla

Elusalt (loe: elutervelt)

Ja ma tahan seda kõike nautida!

Siilike

2010-10-06T00:01:00.002+03:00

Olen väike, keras ja okkaline

Olen selline rohkem omaette

Sulgen end lukkude taha ja tegutsen

Nohisen omaette

Klõbistan ja sahistan

paberite ja nuppudega

sellisena tavaliselt

Augustist detsembrini

* * *

Tegelikult olen hoopis avatum

Pigem pehme ja hooliv

Kuid praegu, jah, pigem siil.

Udus

töövines

ööunes

kontoris

2010-09-22T21:13:00.001+03:00

Paksuke seelikus tydruk
Kes sa mu eest mööda kōndisid
Ära ole nii kurb
Sa oled kena
Jälle tramm
Kõrvu liigutav poiss
Kellel sädelev rōngas kōrvas
Ja väljakasvanud popp olnud soeng
Haisukotid oma määrdunud riiete
Gini plastikpudelite ja ängiga
Mina olengi komposter

2010-09-20T23:41:00.001+03:00

12 tundi tööd läbitud
Nüüd koju
Mõni sõõm õhku
Trammiteed
Öötuled
Vähesed inimesed
Mõni auto
Taksod
Ja veel mõned tunnid tööd..

2010-09-12T00:02:00.000+03:00

Ja ma ohkan
Raskelt, südamest
Ohkan väsimuse
Tüdimuse hingamisest välja
Vajan õhku ja ruumi
Lihtsalt olla
Enesega tühjas unes
Seal kus pole ülesandeid
Ega näpuga näitajaid
Vajan õhku
Seda tühjust
Mustvalget maailma
Selle lihtsuses ja omapäratuses
Ilma exceli tabelit
Ning selle infota
Ohkan, raskelt
Läbi tihedate mõtete
Ohkan ning püüan uinuda...
/kirjutatud 2.September 2010, kl 3 öösel/

Praegu on nädalavahetus ning olukord on läinud veel hullemaks! Mul ei
ole enda ega magamise aega peaaegu üldse. Ja ikka on vähe...
Olen kurb ja pettunud.

2010-09-02T09:13:00.000+03:00

Ärgata hommikul ja
tunda juba ette väsimust
Teeb kuidagi kurvaks
Nagu jõud on muutunud tühikäiguks
Ratas käib ringi,
Kuid "rohkem" nõuab endast "veel rohkem"
Ja seda võtta ei oleks nagu kusagilt

2010-08-06T17:25:00.000+03:00

Taas rongiga Tallinnast Tartusse...
Rongides on midagi nii erilist: mootori lõhn, rappumine, kiirelt
mööduvad puud põõsad...
Kuidagi tore ja nostalgiline. Tuleb alati Peterburis vanaema juurde
sõit meelde. Kurvastuseks teda ei ole enam...
Aga rongides on ka põnevaid inimesi, kelle kuulmine ja jälgimine
tihti muige suule toob. Enamasti kuulan sõidu ajal muusikat, mistõttu
tundub see sõit kohati nagu muusikavideo.
Kaunis on eestimaa Oma kummastavate paikade ja inimestega.

Andes on võimalik saada

2010-08-04T01:44:00.002+03:00

Hakkasin ennast sellel nädalal jälle rohkem eesmärgipärasemalt liigutama

Suvi on ennast nagu soe kasukas ümber mätsinud ja olemise kuidagi raskeks teinud.

Mõned päevad olen omas rütmis higistanud

ja see on olnud väga mõnus.

Avastasin ühtäkki tõdemuse,

et mida kaugemale inimene kõnnib

seda mõnusam on tal olla.

Minul vähemasti.

Energia nagu annaks ennast kolmekordselt tagasi.

Tuleb vaid esimesest koerasabast üle saada

ning andes on võimalik saada.

Drop dead

2010-07-30T19:33:00.005+03:00

Ja nõnda ma jälle tundsin:

Et kauge mälestus millestki teravast

nagu klaasi taga oleks seisnud

ning ähvardavalt küüntega mu tükkideks rebida oleks tahtnud

siis kui kuulsin

siis kui meenus

Ma tahaksin andestada ja lahti lasta

Aga suudan vaid unustada

ja siis meenus kõik

Kauge, kuid samas nii lähedal peidus olev ootamatult tekitatud valu kartus.

Ma ei taha seda tunnet endaga kaasas kanda.

Juurin välja seda oma õnnega.

Mida õnnelikum olen mina, seda paksemaks muutub see klaas.

Allolev lugu unustuse iseloomustamiseks

Leave me alone it's nothing serious
I'll do it myself
It's got nothing to do with you
And there's nothing that you could do
You can see it and you can almost hear it too
You can almost taste it
It's nothing to do with you
And it's still nothing that you can do
So come in my cave
And I'll burn your heart away
Come in my cave
I'll burn your heart away
Please close your ears
And try to look away
So you never hear a single word I say
And don't ever come my way
So come in my cave
And I'll burn your heart away

/MUSE "Cave"/

2010-07-29T23:45:00.000+03:00

Ja viies tARTuFF on nurga taga....
Telgitagustes käib kibe töö,
Siginal saginal festival hingab "sa oled armas" vaimus

Kirtsus nina

2010-06-17T02:10:00.004+03:00

Kui vaadata seda pilti ja kujutleda, kuidas see maitseb

See tulem, mida ninakirtsus ja ka maitses kaudselt tunda saab

On tunne, mis mind viimastel nädalatel valdab

Kahjuks pinge kõige tõusvamas joones.

Tööpäevad on taas 8st kasvanud ca 12ni.

Pidev närimine, alkohol ja suhkrud maitsevad hästi,

sest maanduseks ei ole lihtsalt aega.

Õnneks algab laupäevast puhkus,

kuid kahjuks on see koorem nii suur,

et pole kindel kas ühe tööosa asemik sellele vastu peab.

Muidugi on mul temast juba ette kahju,

sest puhkuse ajal ei taha ma tööst midagi kuulda

seega, kahjuks, ka kedagi tööhädas aidata.

Mul on ka endast kahju, et ma nii tunnen.

Tahaks lihtsalt switch off, shut down.

"Do-nothing-days"

http://1000awesomethings.com/2010/06/15/483-do-nothing-days/

Siiruviiruline

2010-05-31T21:31:00.002+03:00

Pole ammu kirjutanud, kuid palju on vahepeal ka juhtunud.

Tegelikult, mitte otseselt juhtunud, kuid siiski toimunud

Aeg möödub kiiresti ning eriliselt kähku siis, kui on palju teha.

Mai alguses saatsime ära 5.HÕFFi filmid ning tõmbasime festivali selle aasta zombi otsad kokku. Järgmisel aastal jälle :)

Valmistasime ette Chopiniana festivali, mis toimub juuni algul Vanalinnapäevade raames Chopini 200. aastapäeva auks ning kohtumiste kalendrit Cannesi tarbeks. Lisaks alustasime mai algul ka Katusekino projektiga, mille filmide õigusi küsin(me).

Pean märkima, et üks mu unistus täitus: sain minagi Cannesi festivalile ning hoolimata sellest, et kohapeal ei olnud palju hingetõmbehetki nii paljude kohtumiste tõttu ning nägin vaid 3 filmi (õnneks küll üks nendest võistlusprogrammist, mis hoolimata minu algsest veidi vastumeelsusest liiga pikk ning kummaline oli, sai auhindu, mis mind oma arvamust ümberhindama pani. Eks jäi mul siis midagi märkamata.) Olin seal festivali viimasel nädalal ning igati rahul. Sain sealt lisaks positiivsetele emotsioonidele ka külmetuse, kuid eks hea ilma halvata vist ei käi. Kui elu annab mulle kunagi veel selle võimaluse, olen siis juba palju targem :)

Peale seda viis tee ka Poola, Gdyniasse, kus toimus 35. Poola Filmide Festival, kus põhisosas nägime küll uusi Poola filme, kuid õnneks olid ka need päris head. Sekka ka mõni USA film nagu ONDINE ja AFTER.LIFE ning veel mõni. Ka päris head :) Linn oli veidi suurem kui Tartu, kuid selline tavaline ja külm, mis eriti tagasi ei ahvatle.

Peale kahenädalast rännakut, olen eilsest tagasi Eestis ja juba täna oli pikk tööpäev. Kiire aeg nagu enne PÖFFi. Tegutseme suve läbi toimuva Katusekino, augustis tuleva tARTuFFi, juunis Lillesfestivali ning juuli FOLKi filmiprogrammide kallal. Lisaks on alanud ka 14.PÖFFi suurem programmiline ettevalmistus, kus hakkavad filmid saabuma ning tekkima esimesed valikud. Praeguse seisuga on registreeritud vaid nääps osa, ca 200 filmi.

Seda kõike on päris palju, kuid loodan, et kõik saab korralikult ning aegsasti tehtud! Mu lootus õnnestumiseks pole veel kustunud. Antagu mulle jaksu ja tervet mõistust

...pea on siiruviiruline, seest kullakarvaline...

2010-05-07T21:30:00.001+03:00

Huvitav, miks on vahel nii, et näed kedagi ja tunned sellist
sümpaatiat, et tahaks temaga rohkem ja tihedamalt suhelda, aga ei
kliki.. Nagu poleks millestki rääkida, ka siis, kui tegelikult on.
Sunnitud õhkkond, kus ei ole mugav olla. Kahju, mul on vahel sellest
nii kahju. Nagu jääks millestki olulisest ilma, kuigi ei tea, kas se
tegelikult ka nii on....
Sellele muidugi on kaalubteine pool, kus lihtsast kohtumisest on
selge, et ka vaikida selle inimesega oleks äärmiselt nauditav :)
Elu on ilus ja siilike muudkui vaatab...

2010-05-01T22:24:00.000+03:00

... siin vanas pärmivabrikus on külm. Muusika mängib, juuakse õlut
ning oodetakse bändi esinemist. Üsna pea..
Käimas on Tartu Kevadpäevad, mis paratamatult Minu Tartus olnud aja
jooksul on kalliks saanud. Isegi vist mitte niivõrd need üritised,
kui see fiiling, milles Tartus elades ja tegutsedes hõljusin.
Ilus aeg, oli siis ja on praegu. Teisiti.

Müstiline

2010-04-21T22:11:00.002+03:00

Mitte ainult minu arvamus on see, et asjad, mis maailmas juhtuvad

johtuvad just selleks "õigel" ajal.

Selleks, et luua, puhastada või korrastada olemas olevat.

Islandi tuhk tundub mulle samuti kuidagi huvitavana.

Eelmisel aastal Islandile kuulutati või ta ise kuulutas pankroti.

Ja nüüd tuhk teeb endale ülemaailmselt turundust.

Ma ei usu, et kunagi eales oleks nii palju Islandist räägitud.

Lisaks on inimesed/riigid läinud lendudega nii mugavaks,

et pole põhjust ega olulist vajadust olnud investeerida teistesse transpordi vahenditesse.

Ei kiirrongid, bussid, teed.

Samuti on õhuruumi hindamine vananenud

ning ka see vajab parandamist.

Selle talve suured lumed tuletasid meelde, et autoga pole vaja niipalju liigelda.

Katused peavad olema vett ja massipidavamad.

Katuseräästad majaomanike poolt hooldatud mitte lindiga piiratud.

Suurveed on sulatanud üles eelmisel paaril aastal ehitatud kinnisvaramullid.

Ratsa rikkaks soovivad firmad/inimesed pankrotistunud ning

kõrgepalgalised lennuhuvilised eitahatöödtehavaidpaljuraha töötuks jäänud.

Kahjuks paratamatus on see, et haiget on saanud ka "korralikud/eeskujulikud" ehk head inimesed ja toimunud on looduslik valik.

Tugevam jääb ellu.

Keedetud supi pealt tuleb must vaht kokku korjata ning ära visata.

Ehk edasi saab minna nö. "täisväärtuse" pealt.

Põnev on see elu.

ps. See pilt on pärit internetist ning kujutab Islandi Katla tegusid. Pildil näib justkui olema kaunis pikajuukseline karjuv naisjumalanna, kes äikesega seda ilma äestab. Müstiline....

'ello

2010-04-15T14:56:00.004+03:00

Kevad on alanud.

Seda kuulutavad igat sorti kollased jalatsid:

kummikud, ketsid, kingad...

Värvid on kleepunud inimeste külge

igatsedes, et maailm peegeldab seda tagasi

Pungad on turses ning ootusärevad

Varsti varsti lahvatab kõik

M&Mi värvides maailm sööb meid ära

...So we sailed on to the sun,
Till we found the sea green,
And we lived beneath the waves,
In our yellow submarine...

"Yellow Submarine" The Beatles

Ligimesele

2010-04-14T23:04:00.003+03:00

“We are what we think. All that we are arises with our thoughts.

With our thoughts, we make the world.” Buddha

Happy thoughts

Happy minds

Happy smiles

Happy eyes

Happy kiirgab

Happy peegeldub

Inimeselt Inimesele

Ligimesele

2010-04-02T22:30:00.000+03:00

Pikk pühane nädalavahetus algas Tallinnast Pärnu suunduvast kuuesest
bussist mahajäämisega, kuna see oli täis. Ei mäletagi enam sellist
aega...
Vanaema pakkus isetehtud leiba ning viguritega õunakooki... Mmmõnus.
Ja loomulikult olid ka praamide bronnid kõik täis. Läksime
jalakäiatena praamiga üle. Tätsa tore seegi.
Imekspandavalt kähku ning märkamatult on tohutud lumehunnikud
lihtsalt õhku haihtunud. Rohelus hoiab end veel veidi tagasi, kuigi
linnud oma pesadel juba askeldavad... Ja Selveris olid valged munad
otsas :)

Trippimine

2010-03-25T23:36:00.002+02:00

Eelmisel nädalal olime seal, kus oli kevad täies hoos... Külastasin seda kanti teist korda elus. Huvitav, kuidas iga reis on absoluutselt erinev. Ega elu pole kunagi ühtemoodi. Pole ju olemas samasuguseid asju. Kõik on erinevad.

Põhiosa olime Wokingis, ühel päeval Londonis ja autotrip Lõuna-Inglismaale ... Päris paras aeg, et patareid naerusuiseks laadida :) Elu on ilus!

2010-03-14T20:06:00.000+02:00

Taas Tartus ja sõpradega imemaitsvad jagatud rummikaramelliga creppid
lemmikkohvikus... Nämm-Nämm

2010-03-10T18:30:00.000+02:00

Kurvalt naistepäevaks saadud tulp toetub klaasmaailmale trotsides
külma ja lumist kevadet. Tuleks ometi soojad ilmad ja päike.
Päike!!!! Varsti puhkus ... Ja siis on päike, päike, päike...

2010-02-24T01:58:00.000+02:00

... Ja nõnda, olles esimest korda elus Kuku klubis, ma avastasin, et
hoolimata esialgsest seina vastu või nähtamatuks surumist, on siin
vaibi ja hõngu, mis paneb muusika ja inimeste järgselt kõikuma.
Muusika, luule ja tants on see, mis nii tuttavlikult kusagilt meenub.
Ja siiski pean tajuma, tundma ja ÄRAtundma miskit, mis on kusagilt
juba nii südamelähedane ja tuttavlik... Huvitavad kokkusattumuste
sarnasused ja lärmid...

2010-02-19T15:42:00.000+02:00

Tàna sobrasin oma minevikus, aasta algus, kevad ja suvi aastas 2007.
Kuidagi turvaline oli see Sõpradega veedetud mõnus aeg, mis jäi
rohkete fotodena eriti eredalt alles ja meeles. Tänan Sind Mäx nende
aegade ja jäädvustuste eest!
Kaugemale kui 2007 ei julenud minna...
Kahju, et nüüd nii vähe on pilte. Peaks seda parandama. On, mida
salvestada, rõõmu ja naeru, ilu enese ümber.
/praegu rongis Tartu poole teel, aknast paistab lumme mattunud maailm
ning tihe tuisk/

Süsteem Süsteem

2010-02-17T14:50:00.005+02:00

Ma süütasin silmad täis erksust

ajasin jalad tugevalt püsti

paigutasin keha tasakaalu ning hakkasin liikuma

Eesmärk oli silme ees

mitte liiga konkreetne

ehk liigagi suur ja haaramatu

Palju on teha ja seda kõike tahtsingi ette võtta

Võtsin kätte

hoidsin

panin lauale

ootele

Ei jaksanud tervet koormat lahendada

Nüüd süstematiseerin

hakin väiksemateks selle hunniku

Ajalised portsionid tegevustest

lootuses, et sellest on kasu

ja kuhi hakkab vähenema

Samas on niiiii põnev :)

Jess!!!

2010-02-17T00:58:00.002+02:00

Kolm blogi on nüüd kolinud kokku, mistõttu on see õhustik eriline... "iga liige" andis oma panuse: pildi, teksti, noodi või värvi. Kui saaks, siis teeks blogspoti inimestele pai :)

2010-02-16T23:17:00.001+02:00

Olen juba pikalt unistanud oma kunagi loodud kolm blogi kokku liita
ning nüüd oli see võimalik, see on suurepärane ja imelihtne :)
Ja teine käepärane avastus on see, et nüüd saab ka teel olles
telefoniga blogi postitada.... Mulle see meeldib!
Ma olen tõesti tagasi!!! Ja selleks on lihtne ning motiveerib põhjus:
see kõik on tehtud nii lihtsaks, et seda oleks lausa patt kasutamata
jätta :)

Veidi veel...

2010-02-16T18:51:00.002+02:00

Päike on hakanud raskete lumepilvede vahelt piiluma

paitab tursunud jääsoolikaid katuseveeredel

tilk tilk ... üks pähe üks maha üks varrukale

lumevaibalt sirutab teine talle vastu

igatsedes kohtuda enne kui niiskus õuelt kaob

Uhked kübaratega memmed pakivad oma vitsad ja porgandid kokku

ning panevad põue peitu tehes seejuures eriti kurba nägu

Aga mul ei ole üldse kahju

Talv on olnud kestev ja kaunis igas päevas juba mitumitu kuud

Aeg on anda ruumi värvidele, lõhnadele ja soojusele

Hing tahaks nagu tärgata, ärgata, särada

ja tean, et vaid veidi veel...

Need

2010-02-16T18:48:00.000+02:00

Valge tiigri aasta

nunnu väike kiisu

valge ja pehme

soojade käppade

teravate küünte

ga.

Ka.

Peegelpinnad

vastandlikud

pelglikud

sarnased

need

Trammis

2010-02-11T17:08:00.001+02:00

Eile sõitsin külmas trammis töö poole ning Turu peatuses tulid peale vanad inimesed, neid oli hulgi ja suurte kottidega nagu ikka :) Ilmselt oli üks paarike neist hirmsasti kiirustanud, sest ähkides nad sinna istusid. Mees võttis peast oma karvamütsi ning vastu vaatas sillerdavalt aurav pea. Nagu kuum kartul, mis on just ahjust välja võetud. Mitte just kõige maitsvam algus päevale. Ma vabandan oma tunnet, aga nii see oli ja see pidi minust välja saama.

Teine lugu on aga ka trammidest ja palju positiivsem. Ma imestan ja olen väga siiralt üllatunud, kui mehed, nii noored kui vanad oma prouasid ja neiusid trammist välja aitavad. Ulatavad käe ning abistavad.... see on nii ilus vaatepilt. Tublid! (paraku on need enamasti vene mehed, niiet niimõnelgi on niimõndagi õppida). Läheb alati südame alt soojaks.

Tööst

2010-01-25T14:42:00.004+02:00

Olen ka enne oma tööst rääkinud, aga ma ei tea, kas ma olen kunagi maininud, et lisaks tööle meeldib mulle minu ülemus (sõna, mis kõlab kuidagi halvasti, aga ei osanud praegu paremat). See vahetu ja usaldusväärne suhtlus, mis toimib otse, mitte ringiga. Muidugi on meil olnud ka möödarääkivusi ja sellest ka pahandamist, aga just usaldus ning see, et ma ei karda küsida ega öelda, on teinud selle suhte väärtuslikuks. Muidugi ei olnud seda kohe, sest alguses ma kartsin. Kartsin tulenevalt minu eelmistest kogemustest, kus vaadati ülevalt alla, alluvad olid siiski alamad, lollid, keda võis lükata, tõmmata, tuju välja valada jne. Siin ei ole nii. Siin on nagu perekond, kellel on üks suur eesmärk ja selleks toimib kogu pesakond hundikutsikaid seljad vastamisi ühtse hingamisega ülesande täitmiseks, kõigil suu naeru täis :) Töö lust

Neli jalga igas päevas

2010-01-24T20:51:00.000+02:00

Uskumatu kui tore on tulla koju

ja keegi väike neljajalgne tuleb uksele vastu

Libistab vastu jalga

või lehvitab saba

Suurepärane kingitus

pea igas päevas

Rohelised

2010-01-24T20:28:00.000+02:00

Rohelised õunad

Kapsarohelised õunad

Kapsas õunad

Rohelised kapsad

Terve või endiselt katki?

Kahjuks, jah

Tagasi

2010-01-24T20:12:00.002+02:00

Ma pole ammu ridagi kirjutanud.

Olen olnud tühi ja täis samaaegselt.

On olnud vaja oma akusid laadida.

Magada, olla ja taas unesid näha.

Tore on olla tagasi :)

Omalt poolt kõik

2009-10-15T00:06:00.000+03:00

Ma vahel tunnen, et enam ei jaksa. Uni lihtsalt niidab jalust ja silmad tahavad pea küljest lahkuda ning end turgutuseks vee klaasi pista. Prillide tugevus on kadunud ja mälu ei hoia midagi kinni. Kõik on vaja üles tähendada, et need kirjaread pärast ka midagi tähendaksid: ülesandeid ja veel ülesandeid. Pole enam palju jäänud, aga see lõpp on kuidagi alati nii raske... Veel paar kuud ja ongi tehtud! Loodan, et hästi tehtud! Mina teen selleks omalt poolt kõik!

Hakkab otsa saama

2009-10-14T23:52:00.000+03:00

Aeg hakkab otsa saama.... Millal? Ka kuldse kala hõbedased suled kustuvad kord ning unustusse vajub viimnegi samm. Ärge ehtige end siis, kui arvate, et on õige aeg. Ehitakse Teid ilma teietagi, kui te seda väärt olete...

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus ...

Olen kodus

2009-10-14T23:50:00.000+03:00

Olen kodus,

Sest kodu on külm

Ja pesu vajab pesemist

Muidu oleksin veel tööl

Kell on 23, aga teha on veel palju.

Õnneks ahjus süttis tuli

Ja soe õhk nagu avatud kaminast paitab jahtunud põski

Valminud on maitsvalt lihtne salat

Ja hõrk värvitu melissilehtedega tee

Väljas ulub aga külm tugev tuul

Peagi lõpetab pesumasin oma undamise

Ning jääb kuuldavale vaid puude praksumine

Arvuti klõbistamisega kõrvuti

Selline intiimne olemine

Selleks et hunt saaks ka sellel aastal koju tulla

Rongid ja mõtted

2009-09-18T21:12:00.002+03:00

...taas rongis.

Siin on alati palju liikuvaid mõtteid.

Osad jäävad teele ja osad tulevad nagu peatusest peale

Lihtsad on need, mis kaovad sama kiiresti kui saabuvad

palju raskemad aga need, mis nagu kohver, mida ühest kohast teise kaasas kannad.

Vahel unustad oma asjad kuhugi ning osad jäävadki kadunuks

Algul on ehk kahju, aga siis lohutad, et oligi aeg neil lahkuda

Täna on kaaslaseks suur tööpagas... njah...

* * *

Mulle meeldib rongiga sõita. See tundub palju turvalisemad kui teised vahendid Tallinna Tartu vahel. Aga ma ei tea, kas asi on minus või ... Rongid sõidavad palju kiiremini kui varem, rappuvad ja loksuvad. Nagu mõnes filmis, kus puuduvad pidurid ja kiirus ainult tõuseb. Eriliselt raskeks osutub liikuda esimese vaguni suunas, kus võimalus end tühjendada. Vagunite omavahelised ühenduskohad on nagu takistustee. Ja kõige hirmsam hääl, mida ma kuulnud olen, on vist vee ärauhumine "uuuuuööäähhhzzzz". Hirmus, tõeliselt ... läbi ihu tungiv heli. ..

Aga muidu on rongid toredad :)

Duubeldub

2009-08-21T14:28:00.000+03:00

Kui kaks inimest leiavad üksteist ja neis on omavaheline klapp on loodud uus Elu Liit, milles mõlemad täiendavad teineteist. Kus antakse teineteisele midagi lisaks: olgu see siis lisa jõud, lisa mõtted või lihtsalt lisa võimalused.

Selles ühingus duubeldub kõik. Tekib topelt minevik, samas ühine, üks, kuid ’suurem’ tulevik. Kirkad mälestused toimunust projitseeritakse elavate piltidena ning näib, et see ongi toimunud kellegi väga lähedal seisva inimesega. Peaaegu nagu enese elus, nähtuna läbi enese silmade.

Perekond kasvab suuremaks: topelt vanemad ning õed-vennad, kõigi omavahelised sugulased ja sõbrad-tuttavad. Samamoodi rõõmud ja mured. Nägu-nime pidi tuttavaid inimesi tekib pea hoomamatu arv.

Elu omandab kuidagi laiema haarde ning teisiti, üksi, oleks raske end ettegi kujutada. Midagi maagilist ja samas habrast on selles.

Põnev on jälgida, kuidas ümbruskonnas inimesed leiavad ja kaotavad kaaslasi ja endid. Siis taas leiavad või osutuvad leituks. Siis võtavad-annavad vastastikku perenimesid ning toovad ilmale uusi endasarnaseid ilmakodanikke. Taas duubeldub kõik.

Ülenädala

2009-08-03T06:43:00.001+03:00

Hoolimata sellest, kõik tegelikult on hästi, tunnen ma siiski mõne nädala varahommikul, et see linnade vahel pendeldamine on väsitav. Ma ei ole nõus loobuma sellest inimesest ja kindlusetundest, aga mingi hetk ühest linnast küll.

Ma ei tea veel, millal see juhtub ja loobuja olen ilmselt mina. Tallinnast, mis on linnana mulle alles viimasel ajal tagasihoilikult sümpatiseerima hakanud. Töö viis mu Tallinna ja see hoiab mind seal ka kinni. Mitte raha pärast, seda pole seal sugugi palju. Aga inimeste ja töö enese pärast. Meeldib. Armastan.

Praegugi istun 6.39 rongil Tartust Tallinna... ja nii umbes ülenädala

Päevi

2009-07-31T19:12:00.003+03:00

Mõni päev on kirkam kui teine

Mõnes päevas on rohkem päikest

Mõnes päevas lihtsalt on rohkem naeratavaid inimesi ja naeru

Mõnesse päeva ei tahaks ärgatagi, juba hommikul on selline tunne

Oleks neid õnnetuid tahtmatuid päevi vähem.

Aga mina tegelikult ei kurdagi... neid päevi on paar-kolm kuus...

Tehke teistele ilusaid naeruseid päevi :)

Päikese päevi

eks näis

2009-07-28T22:58:00.000+03:00

Pean endaga igahommikusi võitlusi, sest ei saa voodist üles. Kell äratab, kuid veeretan selle ikka tund-poolteist edasi... Väga raske on ärgata.
Leppisime Mikuga kokku, et homme hommikul kell 8 lähme Kadriorgu jooksma.... kui vihma ei saja..
See saab olema põnev, valus, raske... eks näis

Kodused sekeldused

2009-07-28T21:27:00.003+03:00

Ütleme nii, et kõik algas esmaspäeva hommikul, kui olin kella kaheksasele bussile läinud, et sõita Tartus Tallinna. Õde helistas mulle ja selgitas, kuidas ta ei saa juba pool tundi vett keema, sest elektri pliit tõrgub töötamast.
Eile, kui olin õhtul koju jõudnud ning kiirnuudlid vette pliidile paigutanud, avas õde oma toa ukse viies tähelepanu ebatöötavale pliidile. Panin kiirkeetjaga vee keema ning valasin ligunenud makaronid üle. Söödav, kuid mitte liiga ebamaitsev.
Helistasin siis telefoni numbritest leitud "elekter Aivar", kes oli üpris imestunud, et ma tahan pliiti tema abil korda saada. Selgus, et olin inimesed sassi ajanud ning tema oli see elektrik, kes minu soovil kogu Tartu Raekoja platsi valgustuse süsteemi festivali tarbeks teiseseks reguleeris.
Leidsin nimede hulgast ka "köögi pliit", mis osutus õigemaks kontaktinimeseks ning lubas täna kuue ajal tulla.
Kuid veel eilsest, kuna õde polnud süüa saanud, siis otsustasime köögi ahju (pliidi) alla tule teha, et saaks riisivee vähemasti keema. Panime kogunenud paberid põlema ning mõned puuhaludki. Õnneks on ju loodud kiirsüüte valged kuubikud, mis tule kenasti lõõmama panid :) Aga paraku ei olnud vahet, kas siiber on lahti või kinni, tuli suits vaid sisse ja harva korstnasse. Masendav toss oli huilgama pannud ka meie tuliuued paar nädalat laes olnud tuleandurid, mis jällegi õnneks olid optilised, sest siis saab välja lülitada. Hea valik, mõtlesin.
Kui tossu oli juba nii palju, et köögist esikusse ei näinud, otsustasime suurepärase naabri abiga põlevad halud pliidist kraanikaussi rahunema tõsta, sest selgus, et ka temal vahel juhtub, kui väljas on soe ja tuul ei liigu. Köök ja toad olid nagu suitsusaun ja riis läks naabriga üles korrusele keema. Tühja kõhuga ei jäänud keegi.
Täna tuli "köögi pliit" köögi pliiti remontima nentides, et viga ei näe kusagil, kuid püüab kõik ühendused veelkord üle käia, ehk läheb õnneks ning kui mitte, siis võib pliidi samahästi kui minema visata. Õnneks tema tegevus äratas pliidi taas ellu. Ukse peal soovisin "mitte kohtumiseni, vähemasti mitte pliidi asjus".
Panin siis pesu pesema ning ühtäkki kass pani kiirelt kapiotsa jooksu ja õde suunas näpuga pesumasina suunas. Kiirelt voolas kogu vesi üle põranda kõikjale. Oleksin pidanud kasutama Calgoniti, käis mõte peast läbi. Katlakivi?!
... siis avastasin, hmm seoses eilsete puude kustutamisega kraanikausis olin plastvooliku eest ära võtnud, et see ära ei sulaks, aga kahjuks mitte tagasi pannud...

Kokkuvõttes sauna hõngu on ikka ja põrand veidi lige, aga siiski kõik on elus ja tehnika korras. Ikka juhtub :)

Energeetika

2009-05-21T11:35:00.002+03:00

Veider, kuidas keha tunneb mõne inimese vastu tõrget. Näiteks trammis, järjekorras või poes. Vahel võib see olla minu isiklikku ruumi tungimine. Kuid mitte alati. Mõnel korral, õnneks mitte tihti on ebameeldivad tõuked ka mitme meetri kauguselt. Miski lihtsalt ei sobi. Midagi tema auras või olemuses. Ma ei pruugi ta poole vaadatagi...
Huvitav, kuidas inimeste energeetikad mõjutavad. Ei tea, kas see inimene, kes mulle nõnda mõjub, mõjub ka teistele? Ja kuidas siis nemad seda tunnevad? Ja kui see tõesti nii on, siis miks see inimene on sellise energiaga ja kas ta oli selle ka ära teenininud? Kas see tuli juba sündides või arenes see elu jooksul, kui näiteks ei teinud ligimestele just kõige paremaid tegusid? Kas see inimene saaks oma energeetikat muuta?

Õppida

2009-05-20T20:36:00.000+03:00

Ma vaatan sind eemalt, nii käeulatusest ja taas taipan, et see pole uni. Sa oled minu kõrval, et jääda... Uskumatu, kui hästi see kõlab. Sa ütled "igavesti", mina "jah, ega ma tulnud nalja tegema". Mu usaldus jäädava vastu hakkab taastuma, nii iga päevaga. Aastaga olen teinud vist kaks sammu, võibolla neli, ilmselt mitte rohkem. See kõige kaduva uni on selleks liiga hästi meeles. Mitte see inimene, vaid see kuristikku lükatu tunne. Tunne, mida "mina" ei lase lahti, sest sellest tuli õppida. Ja „mina“ õpib iga päev nagu eeskujulik viieline… Ja samas nii palju on veel õppida! Õppida! Õppida! Elu aeg, kuni aeg ja „mina“ saavad otsa. Olgu mind siis palju.

Kopli-Ülemiste

2009-05-20T20:14:00.001+03:00

Igapäevaselt sõidan trammiga tööle ja tagasi. Kopli-Ülemiste liini kohta räägitakse niimõndagi, aga pean tunnistama, et minule trammid meeldivad. Eriti kui nad tihedalt liiguvad. Vahel siiski suudab mõni inimene selle mõnusa reisi ära s****** ja seda sõna omas mahlas. Ma ei mõista, miks need inimesed on kaotanud lõhna ja esteetikataju. Kurb ja kahju on. Nii nendest kui endast. Naerusuiselt astud trammi ja siis püüad hinge kinni hoida ning ignoreerida. Aga see pole ju võimalik.... Väljudes on naeratus läinud ja tunne nagu pealaest jalatallani tahaks end uuesti pesta. Kaunist tööpäeva algust?!

Paistab päike

2009-04-22T19:49:00.000+03:00

... ja ma polegi ammu kirjutanud ...
Kõik on vist hästi. Aeg lendab ja kulgeb ja mina selle sees. Ma elan :)
Mind ümbritsevad toredad inimesed ja õhkkond on meeldiv. Jah, kuid vahel ma väsin ära ja siis tahan rahu ja vaikust ning põhilises osas just magada. Ma magaksin vahel päevad kõik maha tundega, et olen madrats või tolm. Laske mul vahel olla... siis tulen sealt kiiremini tagasi ja olen taas teiega pahuruse asemel naeratus suul.
Avastasin, et vajan ka püsivalt trenni, mis minu meeli ergutab ning kuna hakkasin laulmas käima, teeb see samuti imesid. Tunne on selline nagu kopsud oleksid kogu aeg õhku täis ja see seesmine avarus teeb palju head :)
Ma olen õnnelik ja õnnest kirjutada on küll palju aga lugeda paraku vähe. Niiet andestatagu mulle minu napid read minu uuel kestval eluetapil, kus paistab päike.

Lühisõna aeg

2009-02-27T21:21:00.006+02:00

Elu on mind viinud aina edasi ja edasi. Nagu küünal, mis on pandud vetele hõljuma. Vahel on kõvem tuuleiil, mis ohustab, kuid siis see vaibub ning mööduvad päevad ning ööd… lühisõnaga aeg.
Kolisime kesklinnast, Raadiomajast ümbruskonda, mis on veidi kurb ja tusatsev. Lagunenud, puiselt vettinud majad, õnnetud, mõneti aroomikad inimhinged. Meie maja seejuures on kivine kummitus kahe raudtee vahel, mille sissepääsul on turvamehed koha, tõkkepuu tõstmise ja kurjakuulutava välimuse pärast, et pärisvõõras, postiljon või külaline ei tihkaks esiti tulla. Raudpääsul ilutseb „propusk“ ning kajavad betooniselt vineerised koridorid.
Siin majas on töötehase ning higiste käte hõngu, mis praegusel talvisel perioodil külmas koridoris vetsu minnes ennast meelde tuletavad.
Tööruum ise on hubane, kuid enamasti on see toredate inimeste hingesoojuse loodu, mille eest olen äärmiselt tänulik, sest see töö ning inimesed on ainuke põhjus, miks ma Tallinnast tagasi Tartusse ei koli. Ja vahel seepärast mu süda valutab, sest südame hoidja ning minu osad juured on seal taaralinnas. Aknast paistavad raudteerööpad ning päevas mõned korrad tuletab see pikk terasuss oma viinerirea laadse olekuga meelde. Õhtul valgustavad seda laternad ja hommikul vara, mida mina tavaliselt ei näe, katab uduloor seda rööpalist maastikku.
Tööle ja töölt tuleb ümber vanalinna sõita trammiga ning hoolimata minu kurbusest ajakao osas, on mulle alati need raudsed olendid meeldinud. Nendes on trammi kaudse sugulase metroo mälestust, mis on minu meeldivuse ammu endale võitnud.

Täna liikusin lühikest teed, piki rööpaid Balti Jaama, kus istusin Tallinn-Tartu rongi peale. Pole ammu selle kaunilt turvalise ning ruumika transpordivahendiga sõitnud. Olin unustanud, kui väga mulle rongid meeldivad. Selle vaade aknast köidab alati, ruumi on piisavalt, internet on käegakatsutav, kuid kahjuks täna mitte kasutatav ning stepsel, mida saab oma tähtsa reisikaaslase energia taastumiseks vabalt kasutada.
Viriseva inimese kombel võiks küll öelda, et iste võiks paremaks magamise asendiks alla käia ning loksutab ja koliseb, kuid „halloo“, kas tõesti on meil alati kõike vaja nii, et herneteragi ei tunne? Interneti puudus turgutab uinunud loomingusoolikat ja tekstid, tabelid, dokumendid, kirjade draftid valmivad kergusega. Eelpoolmainitud AEG möödub endiselt, vahe on vaid selles, et osa sellest tundub kulutusena, mille peame eksisteerimiseks tegema ning ülejäänud väärtustame. Kahjuks majanduslik olukord on jõudnud sarnasesse seisu, kus sissetulek tuleb instantside vahel ära jagada ning kodus üliõpilase moodi makarone võiga süüa. Ka see olukord õpetab, kuid ei motiveeri. Stop! Ei lase sellel rongitujul langeda, sest tagasi tuli ka internet, niiet „Käed püsti, pidu läheb edasi“.

Ilma märgata

2009-01-06T21:00:00.002+02:00

Keegi on avanud taeva.
Kohevad tumesinised kogumid
tuiskavad inimeste soojadele ninadele
kaunilt kohevaid valgeid kristalle.
Kehasoojus võtab need omaks
ning peagi need kaovad me põskedelt.
Muu moondub pehmeks valgeks vaibaks
me jalgade ette nagu kutsudes
nautima seda talve ilu
Päevad on tehtud lühikeseks,
et tulede vaatemäng lumega paistaks
Nagu prožektori valguses tantsivad need
kõrvus mp3 helid
Maa ilm on imeline
Ilm on osake meie igapäevast
osake, mis on meile antud
Ja meie võiksime seda märgata :)

Tänan

2009-01-06T20:51:00.001+02:00

Saabus aasta 2009
Kui hetkeks üle õla tagasi vaadata
näen 2008 aasta algust, muutusi, siis kõrget kukkumist
Siis on suur must auk, millest säilinud on vähe...
oskaksin kirjeldada vaid kibedat valu..
tegevusi ei mäleta ja neil polnud ka tähtsust
Kuid tunneli keskel oli valgus...
elu tõi mind mais Tallinnasse
sellest ajast hakkas kibe töö
ja aasta teisest poolest mäletangi töö-öösid ja tööd
Mäletan ka armsaid inimesi,
kes on aja muutnud väga nauditavaks.
Saan olla vaid tänulik,
sest kõik muu aheldab ja ängistab.
Tänan!
Luban endale 2009 aastal olla õnnelik!
Õnnelik igas tänases päevas.

Kallis elu

2008-12-18T23:46:00.000+02:00

... süda on olnud katki ...
liiga kaua
Mu kallis on seda ravinud.
Tegelikult õpetanud mind
Nägema ja tundma, teda
Usaldama ja armastama teda
Igatsema teda
Olen väga palju õppinud
ja selgeks saanud
Ja ikka vahel põrgulikult kardan
Kardan kordumist...
Inimene, kes mind lõhkus
tegi seda nii ootamatult,
et siiani ma inimlikus mõttes ei mõista
Ta tegi seda ammu, aga valu annab ikka tunda.
Ma ei igatse teda, kui meest, sõpra või lähedast inimest.
Ta pole neist ükski.
Aga sellel valul oleks nagu mälu end meelde tuletada
Torgata sama ootamatult suvalistel aegadel.
Kunagi ammu kudusin talle salli sisse südame,
ning nüüd vajan seda salli tagasi,
et süda sealt lahti harutada.
Mitte kellelgi ei tohiks olla sellist võimu kellegi üle.
Süüdi olen ka ise... andsin endast liiga palju
see võim on kahjuks inimesele endale antud
end ära anda
kahjuks enda tagasi saamine on palju raskem.
Ma olen peaaegu terve.
Vaid paar juppi on puudu.
Veel veidi aega, veel veidi elu.
Minu elu.
Minu ja minu kalli elu.
Kallis elu

Kleepuv uni

2008-12-11T14:21:00.002+02:00

PÖFF sai selleks aastaks läbi. Nüüd on kokkuvõtete ja koostööpartnerite tänude aeg. Pühapäeva öösel lõppes festival, esmaspäeval ei suutnud oma pead padjalt tõsta, teisipäeval tegin kontoris tööd ning õhtul magustoiduks PÖFFil nägemata film HOME ja kolmapäeval taas see kleepuv uni... õnneks polnud ka kontoris intrnetti, mistõttu vajalikud meilid said vastatud kodus voodi kõrval. Täna on juba neljapäev ja ikka oleks nagu väsimuse-pingelanguse pohmakas... nagu teises maailmas nagu keha kõnnib, aga vaim magab.
...ja samas on mõnus tunne. See kogetu oli hoolimata raskustest ilus ja asendamatu. Järgmisel aastal paremini! Tänan oma meeskonda, kes lihtsalt on supersupersuper :)

Läheks hästi

2008-11-09T00:44:00.002+02:00

... elu kontoris on saanud nii harjumuspäraseks, et kodu jääb silmale võõraks. Filme on koos 207, lisaks JUST ja seanssidena 90 filmi näitamist üle. Paneme selle kava triiki täis ja kasvatame vaatajaid filmielamusi nautima ka nädala keskel päevaaegadel. Antud võimalus näha põhiosas 2008 aasta filme üle 70 riigist. Appi, see on uskumatu... Ka see, et mina selle sees nõnda olen.
Samas on mul üle 500 võimaluse eksida, sest umbes nõnda palju seansse on Eestile antud....
Antagu mulle veidi õnne ka.... kasvõi juhuse õnne, et toimiks ja läheks hästi.

Varsti on käes

2008-11-09T00:37:00.002+02:00

Unetud ööd ei ole uudis
Ma näen värvilisi lipikuid
Nagu kirev vikerkaar
mille algusel ei ole lõppu
ja lõpul pole algust
Toolile on kasvanud juured
ja mulle tooli rattad
Sõrmed on klaviatuurile kleepunud
ning silmad ekraaniga ühte sulanud...
Pidev väsimus, unetus
kuigi uni teibib mu hommikuti padjale
... ja varsti on käes

Möödudes

2008-11-09T00:25:00.000+02:00

Tegin oma südame pai
kinnitasin, et pole end tööhulluses ära kaotanud
Tunnistasin, et mind ei ole
kuid püüdsin end tundeid tundmast
Nagu labürint, milles kõndides võiks kõikidest avadest välja astuda
aga ma ei taha ja ma ei tohi
Ma pean sulgema silmad ja pimesi
nõnda avatud hingega leidma raja ja õige liikumise
unustamata seda, mis oli ja mis on olnud
Just praegu ma ei tahakski liikuda
vaid kurvalt keerata ennast kerra
labürindi turvalisse nurka
kus tuul ei puhu
ja valgus suletud silmadega hingele haiget ei tee.
Ma unustan end täna
ja meenun enesele homses
Ehk äratan end labürindis magajast möödudes
ja ...

Safe Mode

2008-10-31T21:16:00.000+02:00

"omade seas võõras ja võõraste seas oma"
Mõned inimesed/asjad/tegevused/mõtted/värvid/helid lihtsalt ei sobi konteksti... Kahjuks või õnneks. Samas on see vajalik, et jadapidi juhtuks midagi, milleni see asi pidigi viima, ilma et sellele enne oleks saanud anda konkreetse mõtte.

Elu annab vahel harva võimaluse kõik uuesti alata. Ma elasin, kuni murdepunktis pidin ümber organiseerima kõik. Ja see tee, kuhu olen sattunud, meeldib mulle ....
"Restart in safe mode" nagu pätsatud sõnu laenates võiks öelda...

Unarus

2008-10-31T20:59:00.000+02:00

Ma olen end unarusse jätnud ning püüan endale andestada ning varsti taas taastada.
Ma ei maga, ma ei söö, ma ei puhka ega viibi kodus. Ma jooksen tööle ja jäängi sinna kuni silm sulgub varahommikul kodu ust avades ning hetke pärast kella peale voodist pesema tirides.
Kuidagi olematuks on muutunud see "mina ise". Olen nagu tööloom, kellel vaja see vajalik energia ära toota, maksku mis maksab /tegelikult küll püüdes jääda eelarve piiridesse/....
Veel poolteist nädalat, siis kataloog ja ajakava trükis. Muuta pole midagi, vaja vaid kõik formaatide detailid üle käia ja neile 150 postkastis istuvale kirjale vastata ning hakata muu osa 500 filmide äraütlemisega tegelema.
13.11 hakkab festival... mu emotsioonid on seinast seina, kuid tunne sisimas on hea :)

Tunne

2008-10-31T20:54:00.001+02:00

Kummaliselt mõnus on turvatunne. Inimene, kellele saan kindel olla igas olukorras. Nagu see teine täiendav pool minust. See idealiseeritud sõnade kombinatsioon: minu teine pool. Paraku on nii, et kui inimene närvidele ei käi ja kellega suhtlust ei pea kartma ega ootama või edasi lükkama, ongi see teine pool, kes täiendab nõnda minu maailma sellega, kes ta on.
Ma olen hirmus tänulik selle turvatunde eest!

Ja öösel kostub ulg, kui vara koju lähen

2008-10-11T02:30:00.003+03:00

Aeg on halastamatult lennanud. Tagasi mõeldes ei olegi nagu olnud muud, kui hommikul tööle, siis lõunapaus ja taas töö varajaste hommikutundideni, siis koju, et saaks ehk mõni tund magada. On olnud ka õnnistavaid nädalavahetusi, mis on jõu tagasi andnud... tänan neid armsaid inimesi minu ümber. Iga naeratus on andnud lisajõu tegutseda. Ma olen väsinud, kuid õnnelik. See on tõde. Töö meeldib ja keskond samuti. Selles on midagi erilist. Elu läbi filmi ja "õpetajate" programmi meeskonnas, kes kiirgavad sügavamat sisu ning tagamaid avades sellega veel enam sellist tunnetuslikku maailma, mis ka minu elu avardab... Mulle meeldib. Viimane näide vaadates RACHEL GETTING MARRIED ja arutelu peale seda. Ka nö. tasuta loeng filmi kõnekast taustsüsteemist. Olen nagu filmikooli õpilane praktikal enda elus eneses...
Programm võiks/peaks olema lukus 15.oktoobriks.. kuid kahjuks on mul vaid 100 kinnitatud filmi, sooviksin, et see arv oleks suurem, kuid tean, et seis pole lootusetu, sest paljudega läbirääkimised käivad. Kokku peaks saama ca 210 koos JUST'iga. Aga rahustan, et kõik saab korda ning olen andnud endast kõik. Ei saaks rohkem. See on hea tunne :) Pushing the limits...

Vaid mõni nädal veel ... ja see hunt leiab taas endale kodu

"... one seems too much and thousand never enough..."

All You Need Is Love

2008-09-10T21:37:00.000+03:00

Kohtusin üle pika aja oma sõbrannaga, kes ütles:
"Armastus on kokkulepe. Inimesed lepivad omavahel kokku, et nemad on nüüd koos ja jagavad ühte elu, milles on austus, usk ja usaldus. Sest ideaalset inimest ei ole olemas."

Ma olen temaga nõus, kuid ainult ühel tingimusel, et selleks ajaks on need inimesed oma kõikvõimalikud sarved maha jooksnud, sest see periood teeb jalgealuse ebaselgeks ning lööb silme eest kirjuks, luues tohutud illusioonid kelleski, keda pole olemas. Nimetagem seda illusiooni "eluarmastuseks".

Antagu inimestele jõudu jõuda oma elu selle etapini, kui otsitakse endale elu-kaaslast, mitte lihtsalt kaaslast. Lootes, et selleks ajaks pole kurvad läbielamised ning usu usaldada ja pühendada - lootusi veel puruks peksnud. Paljuski, kahjuks, on inimesed selleks hetkeks juba päris katki...

There's nothing you can do that can't be done.
Nothing you can sing that can't be sung.
Nothing you can say but you can learn how to play the game
It's easy.
There's nothing you can make that can't be made.
No one you can save that can't be saved.
Nothing you can do but you can learn how to be in time
It's easy.
All you need is love, all you need is love...
There's nothing you can know that isn't known.
Nothing you can see that isn't shown.
Nowhere you can be that isn't where you're meant to be.
It's easy.
All you need is love, all you need is love
/film "Across the Universe", lugu The Beatles/

Alles ei jää?

2008-09-10T21:07:00.001+03:00

Miks ma tahan täna rahast rääkida? Ega ma ei tahagi.
Ma iseloomustaks seda teemat kui rasket kivi, mida endaga alati kaasas kannan. Raha pole kunagi olnud minu käes ega peres liiga palju. Vahel isegi oli vastikustunne sellest, et ei saa endale poest suvalist mõnekroonist kommi lubada. See vastikustunne selliste tunnete vastu on minu sees kasvanud. Ma hakkan justkui sügelema, kui ma tean, et minu rahakotis või kontol pole natukenegi raha... Ma tean, et olen haige. Ma tean, tunnistan... aga edasi?
See kivi on iga laenuga kasvanud suuremaks ja üha raskemaks kanda. Kõik algas siis, kui Tartusse ülikooli läksin. Vanemad ütlesid kohe, et nemad toetada ei saa, katsu ise hakkama saada ja kui ei saa, siis tuled siia depressiivsesse väikelinna tagasi. Nii ei läinud, kuna kange tahtmine oli Tartu Ülikooli diplom saada. Ikkagi Tartu Ülikool!
Olles pool aastat õppelaenu peal elanud, läksin tööle, sest tollest rajast ei piisanud. Oli vaja süüa, üüri maksta jne. Sellest peale pole olnud aega ülikooli jooksul, kui ma pole töötanud. Paljudes kohtades, väikese palga eest, sest kes tahaks tudengile ikka palju maksta... See päästis pisut, kui ikka oli vähe. Tekkisid pisivõlad, mis kokkuvõttes olid siiski päris suured. Võtta on kuidagi kerge, on tunne, et aeg läheb edasi, hakkan rohkem palka saama ja tasumine on lihtne.. Paraku ei lähe palk eriti suuremaks ja aega pole, et teist tööd kõrvale võtta ning kahjuks tõusevad ka hinnad silmnähtavalt...
Jah, ma tean, et võlg on võõra oma. Ja see on vale algusest peale, kuid vahel on olnud vaja.. Kahjuks pole teda praegu piisavalt, et kõik tagasi maksta... Teiste elud vajavad elamist ja mina takistan. Kummaline on seda sõbra käest kuulda, kuigi olen ka ise nõnda raha välja "pomminud". Mõlemale poolele on see äärmiselt vastik tunne. Ja ometi olen selles olukorras taas. Miks ma ei õpi? Miks ma ikka nii endale ja teistele teen?
Kuhu läheb raha? Ja miks teda kunagi alles ei jää?

Tõsimeeli on endast kahju, olgu see siis ravimatu(?) haigus või muu psühholoogine puudujääk :(

Et saaks endale kodu

2008-09-10T20:43:00.003+03:00

Susi sind söögu
Hunt sind võtku
Et PÖFF saaks endale kodu....

Ja nõnda ma elangi siin kontoris juba nädalaid ning otsin, kirjutan, mässan... 12-14 tundi päevas ühe õilsa eesmärgi nimel, et PÖFF sellel aastal kannaks vilja. See kogu küpsetuse skeem imemaitsva tordi juures on keeruline, kuid mitte võimatu. Ja seda oleks liiga palju öeldud, et see vaid minust sõltub. Selleks on kogu mahukas mees(nais)kond, kellel igaühel on oma oluline roll täita. Ei saa ka mainimata jätta, et võtsin üle töö, mida teine inimene tegi umbes 12 aastat väga hästi, mis on seadnud mulle kõrge lati, mida ma madalamale ei taha lasta.
Elurütm koosneb hommikusest ärkamisest, kontorisse liikumisest ja seal kibekiire töö alustamisest, kell kaks on lõuna umbes pool tundi, siis tagasi töö tegemiste juurde... kontori uks e sulgen viimase lahkujana keskööl või vahel hiljemgi. Ei mäletagi enam, mis tähendab trenn või õhtune söömine või isegi filmide vaatamine....
Aga eks peame vastu, 10. novembril saab kogu programm selleks aastaks purki ning jääb vaid loota, et selle hetkeni jõud ei rauge ning pea suurest infokogusest lõhki ei lähe. Sest hõissaa, filme tehakse aasta jooksul vääääga palju ning meie valik on paremate 1000 seast, kus sõelale jääb ca 200, millest põhiprogramm koosneb mitte vanematest filmidest kui 2007 aasta teisel poolel ilmunutest...
Ja ometi, mis kõige toredam asja juures, hoolimata raskustest, MEELDIB MULLE MINU TÖÖ :)
Elagu PÖFF 2008, juba 13.november-7.detsember 2008

Õigel ajal?!

2008-08-21T19:27:00.000+03:00

Millal inimesed on valmis liitma ja lahutama elusid?
Millal on see ÕIGE aeg?
Millal on aeg vahetada töökohti? Millal elukohti?
Miks on vaja liikuda ja tõsta ning liigutada?
Miks ei suuda inimesed liiga kaua paigal püsida?

Suhetes ja töös tundub, et liikumised ja järele mõtlemised on teatud aja tagant
kuu, aasta, kolm aastat, viis aastat...
Ei ole kindel, kas neid saab nimetada mõõnadeks,
kuid kindlasti midagi nende numbrites ja mõtetes on.
Kas kõik on õige? Kas olen õiges kohas?
Kas suudan midagi enamat?
Kas kusagil mujal on veel parem?

Ilmselt on asi ka eluetappides.
Alugul kool, siis ülikool, kerged tutvumised jne
asutakse tööle, millega paralleelselt otsitakse endale kaaslast
Saadakse rohkem kogemusi ja teatakse rohkem oma soovidest
Vahetatakse taas töö ja elukohta, kaaslast
siis juba lootuses, et see jääb.
Seda kindlustatakse iga päev oma tegemistega
Riske võtakse vähem.
Luuakse perekondi, tõustakse ametiredelil.
Kahjuks on võimalus, et selle ehitamise käigus unustatakse oma soovid
olgu need siis algsed, kestvad või ajaga tekkinud
Tekivad pinged ning kergema pääseteena leitakse see põgenemise tagauks
Töölt, kodust, pere juurest...

Ehk on lootus, et tuleb tagasi see lootus ja usk, mis neid koos hoidis.
Tule mõistus koju! Säästa ja päästa!
Ela, tunne ja väljenda õigel ajal!

Tahan olla

2008-08-21T19:14:00.002+03:00

Eile jutustasime minevikust. Küsisin asju, mida ei ole mugav kuulda ega vastajal vastata, aga uudishimu oli nii suur. Ma tean väga hästi, et on asju, mida ma ei taha teada, kuid inimloomus on veider ning veidralt järjekindel.

Tean, et kõik, mis mul elus on olnud, omas kindlat põhjust ja tulemust. See oli vajalik. Kuid kõik see läbielatu ei ole mu elu teinud kergemaks. Jah, hea on, et olen ettevaatlikum, kuid see on paralleelne paanilise hirmuga, et inimene, kellega koos olen, võib kuritarvitada mu andumust ja usaldust samamoodi nagu see keegi teine. Pole garantiisid, et seda ei juhtu. Võib öelda, et "Ela tänases päevas, mitte homses". Aga ei, ma tahan elada ja pühenduda. Ma tahaksin teada ja tunda, kuhu ma oma aja panustan ja miks see hea ning vajalik on. Ma tahan luua, mitte lihtsalt sebida. Tahan olla kindel. Kindel, et see kestab.

Üks mõte aga häiris mind. Selline üdini isekas mõte "Tahan olla sulle parem, kui oli tema". Kas see pole mitte ülekohtune öelda? Kas seda saab üldse öelda? Ma ei julge ega taha öelda, et ta oli halb. Ei. Aga ikkagi tahaks mina olla parem. Kas see pole mitte inimloomuse haige väärastus vajadusest olla alati kellestki teisest parem?

Ja siis ta ütles mulle: "Ma pole sind kordagi temaga võrrelnud. Mul pole vaja seda teha. Mul oled Sina ja see on oluline."

... ja sellest täiesti piisas.

Lootuste järv

2008-08-02T20:56:00.001+03:00

Ma seisan unistuste järve ääres
Mind vaatavad unised veesilmad
Peegeldun nendes ning sulan tilkadeks
Ujun selles soojana tunduvas vees
Sulen silmad ning näen oma soove
need on nagu tihe udu järve kohal
Mind hoiab vee pinnal lootus
ja täitumiste ootus

Addict

2008-08-01T18:37:00.003+03:00

"You don't decide to be an addict. One morning you wake up sick and you're an addict."
/William S. Burroughs "Junkie"/

Lähedusega on vist sama lugu...

Hästi rahulikult!

2008-07-29T22:34:00.000+03:00

Ja vahel juhtub ka nii, et inimesed elavad koos ja ometi nii eraldi. Koos hoiab neid vaid pidamata vestlus. Dialoog, mida polekski vajadust pidada, kui olla enda ja teise vastu algusest peale üdini aus, siiras ning otsekohene. Kõik on võimalik!

"A: Do You love me?
B: Yes
A: Can we talk about this?... We need to be able to talk. Not just me talking..
B: Don't You think that sometimes we talk about things just a bit too much? ... Not everything can be talked about.
A: What do You want?
B: I dont know
A: Because You will not get any better than me! You don't realize what You've got?!
B: What have I got?
A: ... We love each-other. We care about each-other. We are best friends. I just can''t believe that You can't see that we have to work at things.... Perfect relationships do not exist. ...
...
B: I've been thinking, hmm...., about what you said this morning.
A: I went too far. I'm sorry.
B: No, no You did'nt. .... I'm not in love with You anymore. Sorry!
A: .... No. You are not.
/film "The Waiting room" 2007, Inglismaa/"

Ja nüüd, kui möödunud on aeg. Mõistan, kui vajalik oli see vestlus. Just hiljemalt siis. Mitte veel hiljem. Nüüd uues tuules tunnen end kindlamini, sest see inimene teab, mida ta tahab. Ja see tunne on ... lootust andev. Rahustav. Rahulik.

Mulle küll...

2008-07-28T18:50:00.001+03:00

Lootus jääb.
Iga inimene on väärt leidma endale selle, kellega tahaks elu jagada ning vananeda.
Millal?
Õigel ajal.
Millal see veel on?
Siis kui inimene on piisavalt küps.
Millal see juhtub?
Individuaalne.
Hmm...
Mõttekäik ei aidanud, kuid andis lootust.
Mulle küll...

Paremaks!

2008-07-28T18:25:00.000+03:00

Elu on tee, mida mööda tuleb käia, muidu ei saa edasi.

Appi, kuidas ma vahel ei julge astuda sammukestki edasi. Tunnen, et olen peale suuri elumuutusi väga palju muutunud. Nii väliselt kui sisemiselt. Ja ma pole veel kindel, kas see on hea tulemus. Tean, et ma pole enam nii sinisilme, kuid samas vahel on see nii radikaalne, et paaniliselt kardan, mis on ebanormaalne ja hirmus valus. Kardan, et inimene, kellega oma aega ja hinge jagan, lihtsalt võtab kätte ja isekalt läheb ära. Ei millegi kindla pärast. Vaid lihtsalt, sellepärast, et on talle vaja, ilma põhjendamisteta. Ma tean, kardan, sest seda on minuga juhtunud. Kuid ma pole ilmselt nii tugev, et sellist kogemust korra veel kogeda. Ja usun, et ma ei elagi enam midagi sellist üle, kuid ikka vahel (tihti) kardan. Nagu oleks minu sees üks usalduse kaitse läbipõletatud ning selle parandamine nõuab suurt pingutust, mille olen nõus enda õlule võtma. Kuid jällegi aeg on see, mis toob vastuseid.

Ja samas on kõik hästi. Võin silmad sulgeda ja teada, mida ta mulle söödab. Võin kõrvad lukustada ja teada, mis muusika mängib või kuulda, mida ta ütleb. Võin kukkuda ja ta püüab mu kinni. Võin kaua magada ja teada, et ta valvab minu und. Võin ainsa puudutuse, liigutuse või sõnaga end mõista anda või temast aru saada...
See on usaldus. See on sarnane rütm. See on ühine aja tiksumine. See on midagi, milleta ei saa. Energia, mis sulab kokku, tootes end üha juurde ja juurde. Elu on läinud ainult paremaks!

Mis teed?

2008-07-28T17:58:00.006+03:00

.... Küsitakse, mis teed?
Vastan: päeval tööl, õhtul trennis, siis kodus magan. Nädalavahetusel püüan Tallinnast ära sõita sinna, kus aeg liigub aeglasemini ning pole kuhugi kiiret ega hirmsat sebimist. On õhku, naeratusi, loodust... soojust.

Tegelikkuses nii ongi. Töö võtab suure osa ajast, kuid õnneks on töö minu hobi, kuid jah, ikka oma tõusude ja mõõnadega. See töö ei lõpe kunagi ja juurde õppida on iga päev. Olengi ju seda soovinud, eks. Üle väga pika aja ongi mul vaid üks, mitte kolm tööd korraga, mistõttu saan sellele pühenduda 100%. Algul tundus see vabadus imelik, kuid nüüd oskan paremini end ühele lainele suhestada ning tegutseda efektiivsemalt.
Kahjuks seoses sellega, et olen enda jaoks täiesti uutes tööülesannetes, ei tunne ma end veel kõige kindlamini. Pinged, loodan, peagi kaovad. Loodan mõistvale suhtumisele ning ütlen, siiralt südamest, et püüan iga päev... Samamoodi, kui asja-ajamised on olnud, ei ole kindel, kas saan nõnda oskama ning kas täpselt nii ongi vaja. Aga selle aasta festival tuleb üle teravate kivide, sest nõndaviisi on ta minu käes esimene, mitte 12.'s. Kes suudab, aidaku, nõu siis või jõuga! Vahel piisab vaid paitusest ja targast sõnast: Saame hakkama!
Ja saamegi! Ja mina saan ka.

Mõnuga

2008-07-16T19:26:00.001+03:00

Ja nõnda me laotume maa pinnal
ja taeva laotuses
Nõnda eraldi ja nõnda koos
Küljekuti või seliti
Nõnda erinevalt ja üheselt
Ühes rütmis
mõnuga

Viimane

2008-07-16T19:08:00.000+03:00

Võta ja hoia seda
See tähendab mulle väga palju
Selle sees on minu aeg ja minu elukell
See annab mulle hingamise ja tuksumise
... see on mul viimane.
....

"- ...nüüd juba nagu natuke näen.
- Sa ei saa seda näha, see on ju nähtamatu!
- Aga, palun Pantaloone, ole ettevaatlik, see on mul viimane..."
/"Armastus kolme apelsini vastu"/

Body

2008-07-16T19:05:00.003+03:00

Eile käisin Body Balance tunnis
Peale pikki venitusi, kõverdusi, painutusi
lamasime matil ning põrandas oli kuulda südamete põksumist
head mõtted katsid meid kui sooja tekiga
Ruum oli vaimuvalgust täis
muusika ütles: "... hinged elavad igavesti"